Kaalulangus kokku praeguse seisuga 8,3 kilo umbes kolme kuuga. See teeb keskmiseks languseks kuus umbes 2,76 kilo ja see teeb keskmiseks languseks nädalas umbes 0,69 kilo. Järjekordne kinnitus, et tegelikult on minu langustempo suisa ideaalne, kuigi tihti endale tundub, et ei lange kohe üldse ja et enamus nädalatest seisab paigal. Järjekordne meeldetuletus, et tuleb ikka alati vaadata keskmist näitajat pikemas perspektiivis, mitte ühe nädala tunnet. Ning sellest, et emotsioonid  on kehvad peremehed ning nagu juba ammu evolutsioonipsühholoogiast teada, võimendab inimene negatiivseid tundeid positiivsetest üle (teadaolevalt on see suhe umbes 5:1)

Ja vahel tuleb lihtsalt reageerida oma kehale. Ma ei tea mis minuga täna öösel toimus, aga see oli nagu vanast ajast tuttav, ühe tuttava poolt humoorikalt somnambuliimiaks nimetatava seisundi hoog. Öine söömine. Ma ei suutnud magama jääda, enesetunne oli meeletult halb, nagu mingi allergiahoo ja külmavärinate segunemine ja keha surises. Proovisin alguses panna seda kroonilise magamatuse ja kõrgenenud stressi arvele ning probleemi unega lahendada, aga und ikka ei tulnud. Ei tulnud kuni kella neljani öösel, mil teadmine kella kuuesest äratusest hommikul viis mind juba nutu äärele. Korraga tundsin, et PEAN midagi sööma. Ei, see polnud mitte nagu need vanasti olnud emotsionaalse söömise hood. Vaid selline ellujäämispaanikaga segunenud nälg, mis on pigem tuttav Jack Londoni Alaska novellidest kui 21. sajandi keskklassi tallinlase töönädala ööst. Tulin kööki ja kogesin esimest korda seda, mida nimetatakse intuitiivseks söömiseks (vastupidiselt sellele, mida ma oma eelmises postituses arvasin - et seda oskust mul niipea ei teki). Mu keha karjus, et ma pean midagigi sööma. Lubasin talle, võtku mida tahab. Vaatamata sellele, et laual oli komme ja külmkapis torti, tahtis ta hoopis banaani. Ja siis maapähklivõid. Ja siis india pähkleid. Ja siis sushit. Ja kõiki neid täiesti normaalsetes kogustes, ilma end täis õgimata. Kuni tekkis täiskõhutunne ja siis keha kohe enam ei tahtnud. Ja siis ma läksin voodisse, keha läks soojaks ja unepilv tuli peale. Hommikul ärkasin ja mõtlesin, et mis see siis nüüd oli? Sellist asja pole varem olnud, et ma suudan ise lõpetada söömise kui ma olen endale loa andnud ükskõik mida süüa. Ja et minu isud oleks mind juhtinud nn “clean foodide”, mitte poolfabrikaatide ja maiustuste suunas. Ime! Ja ikkagi - mis see oli? Magneesiumipuudus? Kevadväsimus? Reaktsioon pikaaegsele miinuskaloraažile? Hercule Poirot jätkab oma kehas toimuva uurimist....