Üheksakümne neljas

 

Täna mõtisklesin taas selle üle, et mõningate Fitlapi toitude kogused panevad mind siiamaani pikali kukkuma. Tuunikala seemneleiva retsepti jaoks võtsin asendusena alguses kotist välja mitu viilu sepikut. Ja siis võtsin veel mitu viilu. Ja muutkui võtsin, panin kaalule ja imestasin. Kuni mulle tundus, et kaalu peal oli pool sepikut. Sellest, et ma oma silmi ei suutnud uskuda andis tunnistust ka see, et viimane viil oleks nagu mingi tuvitädi näppude vahelt läbi käinud, sest murdsin järjest väikeseid tükke ja vajalik kaal muudkui ei saanud ja ei saanud täis. Nii et viimane viil tuli pudina ära süüa. Küll aga jäi veel viis või kuus sepikuviilu alles. Siis aga kui ma hakkasin tuunikala võikude katte jaoks kala sepikule peale uhama, avastasin, et seda tuli nii hõredalt laiali määrida kui oleks see olnud tuunikala mask vananeval näonahal. No ikka õhuke. Huvitav, et näiteks hirsipudru singiga retseptis puhul on süsivesikuid nii vähe (hirssi) ja sinki tundub nagu oleks kaks korda rohkem, samas tuunikala seemneleiva puhul oli asendusest tulnud sepikut – ka süsivesikuid – kordades rohkem kui valku (st. tuunikala). Siin järjest kirjutades sain kohe ka alateadvuselt vastuse oma probleemile, sest eriti naljakas typo kippus mul telefonis trükkides teksti sisse – tuunikala asemel tuubikala. Vot sellist oleks vaja küll. Küll seda tuubikala oleks hea õiges koguses doseerida ja siis parajalt õhukesena laiali määrida.

Muus osas on Läänerindel muutusteta. Koormus on metsik, pinge laes, päeva lõpuks surm silme ees. Korraks tundsin täna seda toredat tunnet, kui kaua trenni mitte teinuna korraga keha end liigutada tahab. See “spring in mu step” tunne, kus “spring” on mõlemas tähenduses – nii “kevad” kui “hüpe”. Korraks tundsin ja siis kadus see tunne tööstressi lainesse nagu poleks seda kunagi olnud.

Ootan veel. Ma tean, et ükskord algab aega kui kõik peerud kahel otsal löövad lõkendama ja ma kukun uuesti trenni vihtuma. Peerud küll kardetavasti sõna otseses mõttes, sest kuigi kolmandast sünnitusest on üle aasta möödas juba, ei ole kogu torustik enam noore plika seedekulglaks tagasi muutunud nagu eelmisel kahel korral. Ei tea kas see ongi nii, et alates kolmekümnendate eluaastate keskpaigast või alates kolme lapse saamisest peab naesterahvas rõõmu tundma juba vaid sellest, kui trenni ajal hüpates tilk püksi ei tulnud ja planku tehes gaasid ei väljunud? Või tuleb tõesti minna vaagnafüsioterapeudi juurde, kelle külastamiseks viimati arsti läbivaatusel tugeva soovituse sain. Vaagnafüsioterapeut?! Esiteks – selline tegelane on olemas?! Kes ta välja mõtles? Teiseks – võin pea anda, et minu ebaõnne arvestades ilmuksin ma sinna kohale, hüppaksin pukki ja siis astuks ruumi piltilus noor meessoost vaagnafüsioterapeut, kummikinnas käes, et minu alandusele veel korralik rasvane kriips alla tõmmata. Minuga lihtsalt juhtub alati nii. Kahe viimase sünnituse anestesioloogid olid ka nagu Esquire ajakirja esikaanelt maha astunud. 

 



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

ALUSTA TOITUMISKAVA KASUTAMIST KOHE!


Fitlap toitumiskava aitab saleneda ja saavutada unistuste vormi. Saad ka edaspidi süüa tavalisi, kiiresti valmivaid ja maitsvaid toite.

Vali periood

Vali maksemeetod