Elu sõitis teerulliga üle jälle. Logistika, logistika, logistika. Minul homme ootamatu koosolek Soomes, Härral ootamat varahommikune edasilükkamatu töökohustus - elu keerdkäikude tulemusena olen mina öösel koos Keskmise ja Noorimaga hoopis Ämma juures ning Härra Vanimaga kodus, et too kooli saaks. Elu keerdkäikude umbsõlmede sisse jäi ka minu järgmise nädala söögi planeerimine-nimekirjatamine-tellimine ning juba homme ootab trööstitu esmaspäev Soome laeva lummavate valikute rohkuses. Eelmise Soome koosoleku ajal oli mul eelmisel õhtul kõik valmis pakitud ja sõjaplaan kindralitega läbi arutatud, nüüd on vaid põletatud maa taktika.

”If you fail to plan, you plan to fail” algas tegelikult juba täna. Nädalavahetus esilinastuse-lastesünnipäeva-EFTAgala ralli vahepealsete lastehoidmiste sünkroniseerimisatakkidega oli minust kõik võtnud. Pühapäeva hommik leidis eest vaid ühe unevõlas vare, kes roomas voodist välja, paukus laste peale justkui selleks, et kõik eelmise päeva sünnipäevatoredustega teenitud emaduskrediit nüüd uugama panna ning roomas porisedes voodisse tagasi. Noorim, kes polnud õieti veel unisekski jõudnud jääda, suruti protestide saael kaissu ning fakti ette, et esivanem peab nüüd magama, muidu hakkab oma mitokondriaalse DNA kandjatel päid otsast hammustama. Huh, see magamata mina, see on üks hirmus koletis. 

Ja kui ma paar tundi hiljem ärkasin enda arvates veel väsinumana kui magama minnes (“väsinumana” - selline sõna on olemas? Kõlab nagu väsinuumaja, keegi kes on väsimusega ära nuumatud... jep, that’s me!) siis oli juba vaja tuba avatud kingikottide tähetolmust puhastada ning võtta  hädaldamata vastu järjekordne piitsahoop turjale töörooskamismasinalt - inglisekeelne Skype koosolek kolme unise lapsega taamal. Lülitasin kohe heaga arvuti kaamera pildi välja, vabanduseks nagu alati see, et ühendus on kehva ja videopilt hakib. Parem oleks kui hakiks, sest kes ikka tahab näha tragikoomilist paistes näoga pereema püüdmas säilitada mõranevat professionaalsuse fassaadi, samal ajal kui taustal aastane laps tooli pealt alla pudeneb, kuuene keemiakatset teeb ning üheksane otsib kadunud trennikotti salapäraste asjahunnikute alt, mis kõik kaetud erinevate kangastega, mis kisendavad “home design a la Potjomkin”. Parem ärgu nähku. Ja parem ärgu teadku ka, et seesinane pereema vandus täna alla ning terve päev oli üks lõputu võileivapäev. Jumal tänatud, et on Fitlap. Isegi siis kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikkagi saab. Sest ükskõik milline teainwreck ma ka õhtuks ei olnud, kõhtu täitsid ikkagi mul programmijärgsed võileivad.