Üheksakülmne kolmas e. pisimärkusi iseendale tulevikku.

Käesolevaga algab vaimsete post-it'ide sari pisidetailidest, mis suures pildis kaalukaotust võibolla ei mõjuta ja seetõttu ehk kiirelt ununevad, aga võibolla on kunagi tulevikus endal huvitav vaadata, et suur teekond oli täis väikesi künkaid. 

- Paar päeva tagasi ühe hilisõhtuse koosoleku järel, mis muutus ootamatult öiseks koosolekuks mis muutus ootamatult koosoleku lõppedes näljaste koosolekuliste vooluks ainsasse sel kellaajal avatud putkasse, olin juba õudusest krampis, et tuleb burgerile alla vanduda, kui korraga avastasin riiulist tuttava logo. Ohoo, muidugi, see on ju see Circle K ja siin on ju see Fitlapi salat! Nagu oleks mingit vana head tuttavat öösel ootamatus kohas kohanud. Või metafoori veel täpsemaks ajades - nagu oleks mingit vana head tuttavat öösel ootamatus kohas kohanud, endal näpud põhjas ja lapsed kodus näljas ja oled juba valmis vargile minema ja siis korraga see vana tuttav meenutab, et oli sulle iidamast-aadamast sada eurot võlgu ja annaks selle kohe nüüd sulle hea meelega tagasi. Sest tõesti hiilisin seal riiulite vahel juba varga pilguga ringi, ainult see, kelle eest peitusin ei olnud müüja vaid mu enda südametunnistus. Millimeetrite kaugusel hot-dogi ostust päästis Fitlapi salat mu nädala. Olen talle ja Fitlapi meeskonnale selle eest hiigeltänulik ja hoian näpud ristis, et Fitlapi tervislikud poolfabrikaadid vallutaksid kõik kiirtoidukohad, magusa- ja koogiletid ning noh, kui juba unistamiseks läks, siis ka Vanalinnas Nunne tänaval asuva pagariäri, mille lõhnad mulle iga kord möödudes ninna tungivad nagu sireenide laul Odüsseuse kõrvu.

Ahjaa, ja salat oli ju ka hea! Pole paha elupäästvuse funktsionaalsusele lisada ka apetiitsus. Nagu oleks sind just veest välja tõmmanud vetelpäästja korraga ka kuumaks kutiks osutunud ning suust-suhu hingamine sujuvalt suudluseks üle läheks. Okei, aga varas-vetelpäästja paralleelidest edasi.

- Täna teatas hommikul külla tulnud sõbranna, et ma olen kaalust alla võtnud. Pool tundi hiljem alanud koosolekul küsis mult kolleeg aga, kas ma olen rase. Päris ootamatu kõikumine servast serva. Kuna mul oli selleks ajaks juba see nädala-keskel-on-sale-tunne-sest-see-on-kõige-kaugem-aeg-patukast peal, siis ei kukkunud ma tujust ära. Oletan hoopis, et kuna kogu keha ümber olnud päästerõngas on väiksemaks jäänud, paistab ehk alakõhu seisukord läbi riiete rohkem välja. Ja kuna ma olen keisrilõikejärgne känguru, siis ei oma ma illusioone, et sellest organist, mis kunagi oli alakõht aga nüüd näeb välja nagu maaväline organism, iseenesest midagi ilusat saaks tulla. Aga samas, lootused on suured, sest olen seda enne ka kogenud, et kui ma üks hetk uuesti jõutrennidega alustan, siis tõmbab nahk päris tõhusalt tagasi. Tulevane mina, kes sa seda teksti loed - ma loodan, et sa oled juba jõutrennidega alustanud. Ja, et see kängurukõht on mingi hägune mälestus, mida sa tegelikult õieti ei mäletanudki ja seda teksti lugedes meenub - ah, oli vist jah mingi selline mure mul toona...