Huh, täna panin luxuslikult pange. Nimelt hiliseks õhtusöögiks üle pooleteise Luxuse batooni sisse toppimise järel - ime, et ma selle peale luxuma ei hakanud - avastasin, et olin unustanud linnukese võtta Härra nime tagant ning tegelikult olin alla alla kugistanud rohkem kui poole suurema koguse kui oleks pidanud. Duh! Iga kord kui vähemalt enda arvates teed õigesti ja ei riku reegleid, siis kuidagi ikka saad mingi lollusega hakkama. Ja pärast seda tärkab minus alati muusikariistade jäätmekäitlusentusiast, kes tahaks süüda - läksid pulgad, mingu ka trumm!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tegelikult olid mu tänased tunded toiduga seotud ainult üsna kaudselt. Nimelt on mu peamine viimase aja emotsioon see, et ma tunnen, et mu eeter on täielikult täis. Elu on kolme lapse ja kahe vabakutselise täiskasvanud kultuuritöötajaga nii madaltihe, et tihti olen pealelõunaks juba ainult sidesõnavõimeline vestluskaaslane. Kogu energia läheb sellele, et mitte kellelegi mitte peale käratada, röögatada, turtsuda või teha midaiganes muud, mida väsinud aju endast välja pressib. No mis ma räägin, et pealelõuna - olgem ausad. Tegelikult on mul viimasel ajal tihti nii, et ma ärkan hommikul täiesti läbiväsinuna ja sellist hetke, mil ma oleks kas mitte väsinud või siis mitte end-teiste-jaoks-kokku-võtnud-grupiliider-kes-kohe-kui-teised-silmapiirilt-kaovad-lössi-vajub pole praktiliselt olemas. Ma olen natuke nagu see Stockmanni hullude päevade täispuhutav tegelane, kes iga natukese aja tagant kas lössi vajub või siis käsi vehkides end sirgu ajab. Selle lõputuna näiva vaimse ja emotsionaalse väsimuse (füüsiline on siin isegi üsna vähe esindatud, pigem on lihtsalt kogu aeg see "eeter on täis" tunne) taustal on toitumiskavast kinni pidamine paras väljakutse. Sellel nädalal on mul näiteks neli täispäeva loenguid ülikoolis, mil ma pean sisuliselt ikkagi suurele inimgrupile kuus tundi järjes kestvat stand-up showd tegema ja selle hulgas nii muuseas ka mingid teadmised oma peast nende ajukoore alla saama. Ja kui siis eelmisel päeval, nagu juhtus eile, on koju tekkinud veel kell kümme õhtul üks ekspromt koosolek, mis järgmiseks päevaks toidu kaasa pakkimise plaanid on nurjanud, siis loomulikult ei ole mul lõunasöögivalmidust. Ja siis kui on see närune pausikene, kus ma saaks kohvikus salaja nurga taga veeta kohvikutoite Fitlapi kavajärgseteks roogadeks prepareerides ja skalpelliga osakesteks jagades, on minu Super-Mario takistusrada täis tudengeid, kes tahavad teada, kuidas oleks võimalik erinevatel põhjustel koduste tööde kohustusest kõrvale hiilida või oma puudumist välja vabandada. Jah, väga erilised isendid on nad mul - kui ei teaks, siis kahtlustaks, et välja rännanud kas Tšernobõlist või Palestiina aladelt Laatsaruse hauakambri lähistelt, sest nende hulgas on mitu inimest, kelle vanaema, vanaisa või kääbuspuudel Piffy on surnud ära mitte ainult ühe korra, vaid teeb seda krooniliselt iga kord kui sess lähenema hakkab. 

Tänase päeva vedasin loengud läbi ja siis veel üks koosolek kodus ning üks koosolek telekommunikatsioonivahendeid pidi. Kui arvestada seda, kui täis mu ajukanalid õhtuks on, siis ehk on see, et läheb sisse topeltkogus Luxust isegi mõistetav. Ja mitte hukka mõistetav. 

Seda kõike on palju. Vahel tunnen, et liiga palju. Aga siis ma küsin - endalt, ühiskonnalt, universumilt - et mida siis üks lihtne naine tegema peaks, kui ta tahab kõike? Kui ta tahab nii põnevat karjääri, palju lapsi, head suhet kui ka kõige muu hulgas välja näha natukenegi vähem mammuti moodi (teate küll neid suuri ja karvaseid)? Kui loobuda millestki ei suuda, sest selline tunne on, et see üks elu mis on antud, selles on päevi - kui hästi läheb - ainult circa 28000? Kui sellest vähesest mis on antud kohe mitte ühtegi ei tahaks raisata nii, et on selline tunne, et sellest päevast ei saanud maksimumi võetud? Mida ta peaks tegema? Ei tea. Selle pärast rühin edas, eeter täis.