Hullunud kassitädi oma karbikeste, kilekottide ja kassikarjaga jõudis jälle maale. Vähemalt selline tunne oli kui ma vanemate üllatunud silme all taas kotitäite toiduga tuppa marssisin ja nende ökoloogiliselt sõbralike silmade alla Coopi paberkottidest köögi- ja puuvilju välja laduma hakkasin, mis igaüks eraldi kilekotti oli pakitud. Jah, kojutellimise osas arenguruumi on - loodetavasti tekib tulevikus e-poodidesse ka võimalus kilekottidest loobuda. 

Seniks kahjuks pean tuvitädina oma ökoloogilist jalajälge muudkui laiemaks tippima. Samas! Toidu ette planeerimine ja tellimine on viinud vähemalt ära visatava toidu koguse peaaegu nulli. Hasartse värske frugaalemana toppisin isegi eelmisest korrast üle jäänud pruunid banaanid smuuti sisse kui lapsed parasjagu mujale vaatasid.

Tänane päev tõi minu Fitlab’is ehk Fitlapi lab’is ehk Fitlapi toitude katselaboris mitmeid teaduslikke katseid ja hämmastavaid tulemusi.
Katse 1. Hüpotees: ükskõik mida panna blenderisse, muutub võrdeliselt paremaks blenderdamise arvude korra tõusuga.
Tulemus: ümber lükatud
Analüüs: kuna mul ükskord miljon aastat tagasi kui olin just blenderi ostnud juhtus selline lugu, et kogemata läksid tagantjärele tuvastamatutes suhtarvudes blenderisse visatud banaan, maasikad ja piim nii uskumatult-imeliselt vahtu, nagu oleks seal ükssarvik sees trampinud koos roosade haldjate ja kassipoegade karjaga, tekkis mul põhjendamatu veendumus, et mida rohkem ükskõik mida blenderdada seda mõnusamaks see muutub. Fitlapi kodujuustu-õuna pannkoogid, mida olin eelmisel hommikul juba väga edukalt teinud tundusid just sellised asjad, mis seda ükssarviku maagilist puudutust võiksid vajada. Kuid! Eelmisel hommikul oli mul ju Super-Mom seisund parasjagu kogemata peale läinud (ma ei leia kunagi seda nuppu üles, mis selle seisundi tahtlikult käivitaks, aga mõnikord juhuslikult ta käivitub) ja olin ühes käes Noorim, söömas värskeid köögivilju, teise käega pannkooke tehes, ise samal ajal Vanima meisterdamisprojekti instrueerides ja Keskmise väljaloksuvat hammast julgustavalt inspekteerides, endast pärast lõpetamist läikivalt puhta köögi maha jättes, lastelt veel kiita saanud. (Alati kui see Super-Mom seisund üle läheb, siis ma mõtlen, et kuidas see naine, kes ennast minu kehasse nendel hetkedel sisse logib näiteks ühe käega mune taignasse lüüa oskab? Ju on see üks tema superkangelase salavõimetest). Anyways. Tänase hommiku pannkoogid tõestasid lisaks blenderdamise hüpoteesi ümber lükkamisele ka seda, et nagu enda alkoholist kõikvõimsaks joomine on tegelikult lihtsalt järgmisest päevast energia laenamine, on juhuslikult Super-Mom seisundi saavutamine tegelikult ka arvatavasti järgmisesse päeva varutud emaduse laenamine. Nimelt oli täna kõik nässus ja üleblenderdatud taignast tekkinud nahksed liistakud kõrbesid pannil lootusetult mustaks. Vanim jättis võtmata, Noorim viskas maha, Keskmine kuulutas oivaliseks ja näris neid mõnuga kuigi ma vannun, et nad kriuksusid ta hamba all (või oli see tema loksuv hammas, mis kriuksus ja äkki just tänu nendele kummistele niinimetatud pannkookidele ära tuli).

Katse 2. Hüpotees: Kuigi Profeel kõlab nagu toode, mida ma tõenäoliselt ei armasta ja paar aastat tagasi proovides pigem seinavärviks kui toiduks pidasin, olen lugenud Fitlapi kasutajatelt niipalju kiidusõnu, et vast maitseb see nüüd paremini. 

Tulemus: Ümber lükatud.

Analüüs. No ei saa minust kunagi see-on-täpselt-nagu-päris toitude austaja. Ei stevia ega see Profeel ei ole vist minu detektoritele loodud. Mäletan kui kunagi huvi pärast toortoitude retsepte proovisin, siis iga riivitud-lillkapsas-leotatud-india-pähklitega-ja-ilusas-valguses-üles-pildistatud blogipostituse juures oli karjatus "see maitseb täpselt nagu päris kartulipuder". Kui seda aga minu tagasihoidlik isik oma madalaltarenenud leotamisoskuste alt läbi lasi, maitses tulemus ikkagi nagu riivitud lillkapsas leotatud india pähklitega. Kahtlustasin toona tihti, et kas a) mina olen saamatu b) need toortoitlased on platseebo efekti ja moonutatud konfirmatsiooni nähtuse all kannatavad enesepetjad c) nad sõid päris kartuliputru nii ammu, et ei mäleta enam kuidas see maitses. Nii ka praegu. Kahjuks ma ei söönud päris suhkrut ja päris kohupiimakreemi piisavalt ammu, et olla unustanud kuidas nad maitsesid, et ma suudaks joovastavas õnnetundes steviaga segatud Profeeli magustoitu sisse lahmida. Peab vist ootama, kuni mu keel unustab need teised patused maitsed ja teda seni Profeeliga treenima. Kuid asi ei ole isegi ju ainult maitses, vaid ka tekstuuris ja selles tundes, mis suus tekib, kui toit suust kurku rändab... Samas, alla ma ei anna, sest hetkel tundub mulle tunne leida siit maailmast pükse, mis jalga lähevad nii mõnus, et ma olen valmis oma keele asumisele saatma ja tooma ta ohvriks oma näo, keskkoha, tagumiku, käsivarte, jalgade, kaela nimel. Enamuse diktaat, keel - kao siit!

Katse 3. Hüpotees: laste sünnipäevadel mängutoas lookas laua ääres aega surnuks lüües on ikkagi võimalik süüa Fitlapi kava järgi. 
Tulemus: osaliselt kinnitust leidnud.
Analüüs: viinamarjadest ja juustumäärdest kompunnisin kokku silmamõõdu järgi asendustega Fitlapi söögikorra ja sõin juurde vabavara. Või noh, oleme ausad, haukasin ära kogu laual oleva vabavara. Või noh, oleme veel ausamad, seisin laua ääres nagu kits lutsernis ja mälusin hetkekski lõugu peatamat vabavara, et suu ei paneks hetkekski tühjust tähele ja midagi muud igatseda ei märkaks. Olen ennegi kogenud, et allavõtmine on alati täis väikeseid tobedaid piinlikke hetki, mille jätad enda teada kui jesuiidina - eesmärk pühendab abinõu! - parema puudumisel hädaolukorras salatigarneeringuks olevad petersellid kogu laualt enda taldrikusse korjad ja lillevaasist vett peale jood. Sest kahjuks pole veel tänapäevalgi tervislikult toitumine, kuigi väga levinud, siiski norm ja nii nagu alkoholi mitte joov inimene tekitab peol sellise ebaterve uudishimu laine, et hakkasin kunagi küsimuste vältimiseks jooma pidudel õlleklaasist õunamahla mulliveega, on ka tervislikult toituda püüdev tegelinski pidudel kurioosum, kes selleks, et mitte ebaviisakas näida, laseb siiski tordi taldrikule tõsta, et sealt vahelt ainult marju välja nokkida. Jah, maailm on ahvatlus täis. Kuid lõpetuseks pean siiski tõdema, et Fitlapi programmi järgi on mul seni olnud ootamatult kerge nendele ahvatlustele vastu seista. Ei tea kas olin liitudes lõpuks kogunud piisavalt terve elu jagu meeleheidet, et olla valmis alistuma kõigele, mida enne umbusaldasin (toitude planeerimine, järgmiseks päevaks ette mõtlemine või - jumala eest, veel hullem! - toitude ette tegemine, väljas söömise vähendamine jne.) või on Fitlap tõesti nii hea... see küsimus tuleb lahendamisele järgmistes Doktor Tuvitädi Fitlab'i osades. 

Seniks natuke nalja ka, sest kogu eelnev tekst oli ju surmtõsine. Minu lemmikkoomiksist, Süda vs Aju:

Vahel on külas ka minu lemmiktegelane, keel: