Tänane päev tähistab siis järsult ja koheselt tagasi iga suutäie kaalumise juurde pöördumist pärast nädalast laperdamist..., noooooot. Ei olnud tõesti päris nii need lood. Esiteks selgus, et mitmed nädala plaanitud toidukava tänaste einete koostisained olid linna maha jäänud ja tuli otsida olemasolevatele koostisainetele sobivaid retsepte ning teiseks tabas ootamatult taaskord üks külaskäik koos sünnipäeva ja tordiga. Samas ahastama ma ei kavatse end lasta hakata. Esiteks olen aru saanud, et muude toredate asjade hulgas mis Fitlap loodetavasti jäädavalt mu elus teeb on ka perfektsionismiravi. Sest, nii nagu kunagi üks maailmakuulus feminist ütles “The goal of feminism is to make itself redundant” on osaliselt selline eesmärk ka Fitlapil. Vähemalt mina loodan küll, et ühel hetkel ei mõtle ma endast enam kui “langetajast” või tulevikus ka “säilitajast” vaid olen lihtsalt suutnud oma organismi ja söömisharjumised niimoodi ära kalibreerida, et kaalumine, arvutamine, planeerimine ja pakendamine astuvad kõrvale ning loodusega kaasa antud märgid (täiskõhutunne, maitse küllastumine, terve mõistus) võtavad oma sünnijärgse rolli. Aga seda kõike muidugi kauges tulevikus. Hetkel olen ma aus langetaja nagu miška ja tegelen nii kaalumise kui ka kalibreerimisega. Kalibreerimise intensiivkursus toimus täna laste sõprade sünnipäeval, kus laual oli kringel, tort ja brownie ja mitte ühtegi palukestki vabavara. Taaskord oli rõõm tajuda, et kuigi asjad ei läinud täiuslikult (otsustasin maitsta igaühte paar killukest, et mitte tunda end sotsiaalse hälvikuna, kes seisab seina ääres ja sõbralikke koogipakkumisi tõrjudes taskus olevast karbist kurgiviile sööb), siis minu psüühikas on hiljuti märgatud meeldiv muutus aina süvenema hakanud. Nimelt see muutus, et kui ma end külas (või lihtsalt seltskonnas) söömise osas piiran, ei tekita see meeletut enesehaletsust ja sisemist isoleerituse tunnet teistest. Pigem on tekkinud see fenomen, nagu oleksin arvutimängus ja võitleksin “pahadega”. “Pahad” on kõik alates lahketest võõrustajatest ja lõpetades sefiiriga (minu suuuurim nõrkus!!!) tordil. “Pahasid” võita saab nii kavaldades, ennetades, ignoreerides kui ka asendades. Asendan ma õgimise tavaliselt rikkaliku tassi kohvi lürpimisega ning laste taldriku pealt hõrgutiste mekkimisega mikroskoopilistes kogustes. Olen enda jaoks leidnud mingi sellise koguse, mis ei ole punane vaid roosa :) okei, kõlab nagu naiste füüsika (teate küll neid naiste füüsikareegleid: “kui ma teise taldrikust söön, siis see ei loe”, “kui ma ise ei telli, aga teiselt ampsu võtan, siis ei saa kaloreid”, “kui ma söön kilo kapsast ja pärast seda hamburgeri, siis need nullivad üksteist vastastikku ära”), aga ma arvan, et see on siiski pikas perspektiivis optimaalsem kui millimeetri pealt järge ajada. Pean ju pärast langetamist veel terve elu suutma ära elada kümnete kui mitte sadade lastesünnipäevade saatel.