Täna olin enam-vähem ilusti kavas tagasi. Enam: kõik söögikorrad; vähem: söögikordade vahel toimuv. Üldiselt on minu koolivaheajaelus söögikordade vahel toimuvas süüdi lapsed ja minu nõukogudeaegne lapsepõlv. Teine selle pärast, et ma ei ole siiani omandanud Lääne inimeste südamerahus toidu ära viskamise peent kunsti, seega rändab tihti laste järele jäetud toit poolautomaatselt mulle suhu. Täna näiteks oli selleks quesadilla jääk. See tundub nii irooniline, et sellel hetkel kui ma toitu kaalun, timmin sepikuviilu ka grammiste tükikeste ära murdmisega täpseks ja kõigest mõned minutid hiljem võin laste taldrikuid laualt koristades stoilise hajameelsusega suutäie ükskõikmida alla neelata. Ühtlasi juhtus ka tahtmatu sundsöötmine, kus mina olin foie gras’ hane rollis siis, kui Noorim oma hommikusöögikrõbinaid mulle suhu toppis. Kuidas sa suudad suu kinni panna aastase mehikese pontšakate näppude vahel olevate krõbinate ees kui iga läbi näritud krõbina eest autasustatakse sind laginal naeruga nelja värskelt lõikunud hamba saatel? Lapsed on aastased ainult üks kord elus ja kui selle tõttu jõuan ma oma soovkaalu päev või kaks hiljem, siis las olla.

Soovkaalu suunas rühkimine tundub olevat siiski mitte peatunud. Kaalun küll alles nädala alguses arvatavasti (siis kui linna kaalu peale jõuan), aga tunne läheb iga päevaga saledamaks ja näpu-kaliiper ütleb ka, et pekivolt on õhemaks muutunud.

Täna juhtusin nägema videot ühest üritusest, mis filmitud 2017 oktoobris ja millel ka üldiselt kaamera ette sattumist - nagu päevavalgust vampiir - vältiv mina olin ka kogemata peal, kuna tegemist oli laval esinemisega. Oh seda hävingut... ma tean, et olen “obese” nii kaalu kui KMI järgi ning numbrid on kohutavad, aga see on ikkagi alati löök allapoole vööd kui saan sellise in-your-face meeldetuletuse, et mitte ainult numbrid, vaid ka välimus on objektiivselt kohutav. Mul on veel see häda, et mul on - ka vanasti ilma ülekaaluta - metsikult suured rinnad. No ja koos ülekaaluga näen ikka täitsa loomaaiaeksponaat välja. Kummaline ikka, kuidas meie ajus olev minapilt ei vasta tegelikkusele. Vaatamata oma ülekaalu pärast mures olemisele kujutan vist ikkagi ette, et suurem osa ajast näen välja nagu 15 aastat tagasi... muidu ei oleks see iga kord nii suur šokk kui end pildi pealt näen. Õnneks hetkel olen mõtetega juba tulevikus, sest tean, et see video jääb minu “enne” pildiks ja “pärast” pildi poole olen juba teel.