Huh, eile oli toitumise osas üliraske päev mis päädis tänase veel raskema kaalumisega.

Väga väga keeruline oli kavas püsida, nii perelogistika kui ka maal sobivate toorainete puudumise tõttu. Noorimal on kasvuspurt ja arenguhüpe, ta ei lase end hetkekski käest panna ja nurab vahetpidamata. Mingil hetkel kui isegi vetsu enam ei saanud minna, tundsin endas tärkamas seda koletist, kes tahab kas ainult karjuda inimeste peale või siis karjumise peatamiseks kurgu süsivesikuid täis toppida. Mõtted enda toiduga lohutamisest kerisid terve eilse päeva. Teel linna Olerexis peatudesja perele palutud kebabe, hotdoge ja jäätiseid ostes võitlesin tungiga endale sama osta. Seisin vastu ja võtsin endale Pudixi proteiinipudingu, õuna ja pähklit, mis natukeseks selle tunde, et kogu maailm on minu vastu alla surus. Ka minu viimaste kuurde lohutaja Coca Cola Zero sosistas kõrva, et kuigi teistel kõigil on parem kui minul, on minu vähemalt tema. Linna jõudes avastasin, et olin toidukaalu maale unustanud ja kurvastus spiraliseerus allapoole. Kogu algava nädala menüü oli planeerimata, toidud tellimata, väsimus pidevast külmetamisest ei andnud järgi ning ukse ees oli algav nädal kõigi oma hiiglaslike väljakutsetega, sealhulgas minu jaoks kõige hullem - vara ärkamisega. Vaikselt hakkas ka kogunema närv tänahommikuse kaalumise pärast ning minu siseilm muutus üha talumatumaks.

Hommikul ärkasin Noorima nutu peale vähemalt sajand enne oma unevajaduse täissaamist ning ronisin lootusrikkalt kaalu peale. Sealt lajatas mulle vastu 1,6 kilo kaalutõusu! Nonii, pärast seda šokki olin kui autopiloodi peal. Pere lahkus lasteaeda-kooli-tööle, mina tuimestuspüssist pihta saanuna istusin ja vahtisin nutva Noorimaga tõtt. Teades, et algav päev ei ole kuidagi lihtsate killast oma koosolekute ja arsti juures käimistega. Ma olen ju olnud niii tubli, nii palju pingutanud, kõigele vaatamata kavast püsinud, ja nüüd seee?! Karjus minu sees minu enesehaletseja-mina. Mõistuse-mina oli vait, sest ka tal oli mõistus otsas. Mis see siis nüüd toimub? Isegi imetamise lõpetamisest tekkinud piimapais on mul taandunud ja isegi sellest ma eeldasin mingitki kaalulangust ja nüüd hoopis tõus?... Tundsin kuidas trots hakkas minus kerima üles ja koos trotsiga loomulikult ka see teine osa, mis algab guugeldamisega (juba avastasin end juutuubis seleebritite kaalulanguslugusid vaatamas) ja... ma juba tean, millega järgneb. Otsustasin just, et teen lihtsalt ühe patuka. Ühe ausa ja korraliku programmijärgse patuka ja siis korjan oma psüühika jälle kokku ja hakkan uuesti edasi rühkima. Ja patukat naudin, nii et vähe pole.