Mul lahvatas täna hommikusöögi ajal üks arusaamine, mis on olnud intuitiivne ja mille ma esimest korda sõnastasin. Kuna mu ostetud söögivarud hakkavad siinviibimise nädala lõpus vaikselt otsa saama, siis ei olnud mul enam piisavalt kraami igahommikuseks välja kujunenud singivõileiva tegemiseks, seega olin sunnitud hommikusöögi poolitama singivõileivaks ja banaaniks maapähklivõiga (banaanijäätise retsepti põhjal). Kuna see on juba neljas hommik samasuguse graafiku ja toiduga siis märkasin korraga erinevust - kuigi oli tegemist üldiselt ju ikkagi ühe toidukorraga, sai täna kõht rohkem täis. Isegi mitte kõht täis vaid tekkis tunne, et laua tagant püsti tõusta ilma edasi söömata on lihtsam kui eelmistel hommikutel. Ja siis lahvatas mulle - me räägime alati kõhu täis söömisest, aga tegelikult on ju nii, et reaaalne TÄISkõhutunne tekib tükk aega pärast söömise alustamist, mõnikord lausa pool tundi pärast seda, seega ei ole selle tunde pealt söömise lõpetamine väga lihtne. Küll aga tekib tükk aega enne seda KÜLLASTUMISE tunne. See tunne pole niivõrd kõhus kui suus ja peas. Ja varasemalt, ülesöömise aastatel ei pannud ma seda tunnet üldse tähele. Nüüd olen ajapikku õppinud seda tunnet märkama ja selle tekkimise ajal söömist lõpetama. Mis aga mulle tänase söögikorra ajal kohale jõudis oli see, et mida mitmekesisem toidukord on, mida rohkem erinevaid toiduaineid, mida rohkem erinevaid maitseid, seda kiiremini tekib küllastumise tunne. Tänahommikune söök koosnes kokku väga paljudest erinevatest toiduainetest: mitmeviljaleib, toorjuust, sink, muna, varsseller, paprika (kolme erinevat värvi - värvid on ka olulised, sest küllastumise tunne ei teki kõhus vaid peas ja selle tekkimiseks saab aju signaale suust ja silmadest!), maapähklivõi, banaan. Lisaks värvidele on seal palju erinevaid tekstuure: keedumuna on tegelikult kaks erinevat signaali (valge ja kollane, erineva tekstuuriga), maapähklivõi  on mul chunky (tükid krõmpsuvad hamba alla kreemja osa sees), leiva sees on seemned ja terakesed, seller krõmpsub hamba all erinevat moodi erinevate kiudude juures. Kõigest sellest tekib kokku külluslik söök mis tekitab küllastumise tunde, kuigi iga eraldiseisva toiduaine kogus on üsna väike. Nüüd ma saan aru, miks mulle väiksena maailma kõige mõnusama toidukorrana tundus Doktor Dolittle raamatus doktori vanglasoleku ajal hiirekese kübarasse erinevatest toiduterakestest kokku tassitud pudi.