Nii, taas on algamas üks pikem nädalane reis. Enne reisi hüppasin korraks kaalule, kiirelt pärast ärkamist ja enne minema tormamist, seega soole peristaltika ei saanud mind kaalulanguse osas veel aidata - numbriks sain 82,9 kilogrammk. Seega pole asi nii katastroofiline kui vahetult pärast minu kolmepäevast pattulangemist, olen viiepäevase luterliku kavajälgimisega jõudnud 1,8 kilo kaugusele nädala tagusest patuorgia eelsest kaalust, aga juhul kui ma tahan ikkagi sügiseks veel kümme kilo alla saada, pean jätkama distsiplineeritud kursil terve suve. Praegugi on kaal tööreisil kaasas ning kuigi see tundub tobe, kaalun Tallinki laeva kohvikus kõik oma rukkipalad ja kanafileesingid ja saaremaa 15-protsendilised juustud üle. Kaasa teha süüa ei jõudnud, hommikune reisieelne lastelogistika pressis juba niikuinii igast sekundist välja kõik mis andis. Välja väänatud sidruni-sekundite abil sain veel taksoga poest läbi sõita ja paki pähkleid kaasa haarata üle-Atlandi kriisi puhuks, sest ma tean, et kuigi enamus inimesi vihkab lennukitoite olen mina tõeline tasuta-toidu-pervo (tõenäoliselt on see suremast keelduv nõukogude laps minu sees, kes esimesel välisreisil korjas Estonia-nimelisel laeval kokku isegi kõik tasuta brožüürid ning Rootsi lauas sõi end Monthy Pythoni “just a little mint bisquit”-eelsesse seisundisse) ja just need lennuki- ja haiglatoidud on mulle kõige raskemad ära öelda (ei kavatse reisil olles haiglasse sattuda, seda enam et unustasin reisikindlustuse teha - siin lihtsalt toodud näitena, et sel ajal kui enamus inimesi vihkab haiglatoitu toovad mulle need suhkruga teed ja võisse uppuvad valged juustusaiad meelde lapsepõlve). Ühesõnaga, tasuta toidu vastases võitluses püüan lennu maha magada, maha töötada, maha filmivaadata ja ehk õnnestub Jänkistanis maandudes kohe mõni ökopood leida enne kui donutid mu pimestavad.

Teine strateegia on see, et püüan mitte lasta pähe mõtet, et reis on võimalus proovida toite, mida muidu ei saa, vaid tuletan endale pidevalt meelde:

a) kaalulanguse eesmärki

b) et kui ma kunagi sale olen võin teha preemiareisi Jänkistani kus ma käin metoodiliselt läbi kõik need kohad kus praegu pean toidust loobuma ja proovin tagantjärele kõike (seda muidugi tegelikkuses kunagi ei juhtu, aga las see jääb meievaheliseks saladuseks, ärge seda Mulle öelge kui teda kusagil kohtate!)

c) söömine võib olla nauding aga võib olla ka lihtsalt emotsioonideta - kõhutühjuse ennetusprotseduur. Kaalu langetamise ajal püüan seda viimast fookust hoida.

Alaku siis see reis, eesmärgiga, et kui mult kunagi küsitakse “milline on sinu kõige ilusam reis?” võin vastata “mul on mõlemad reied võrdselt ilusad!”