Inimene on ikka täielik algloom. No lihtsamat organismi annab välja mõelda. Mis ajas merilõvi lõpuks trenni tegema? Pärast kuid mõtlemist, et küll see oleks ikka kasulik ja küll oleks pärast seda hea olla… sai esimese jõutrenni kaalukeeleks lõpuks ikkagi isu. Nimelt, viies oma hommikusöögi varasemale kui ma olen harjunud (seekord siis umbes üheksa paiku) juhtus see, et õhtusöök oli söödud juba kella kuueks. Mõte sellest, et ainus mis mul on jäänud veel päevas on hilisõhtuse toidukorra mikroskoopiline kogus - hundiisu ja hundinälg olid end juba sisse loginud - tekitas hirmu. Hirmu, et kui ma ei suuda piisavalt kaua käsi kõrvade peal hoida ja vaimselt “la-la-la-la ma ei mõtle sellele” karjuda, siis on õhtuks minu nädalavahetuse kolmepäevase pattulangemise replay tulemas, kuna kuigi ma sellest aktiivselt kogu aeg mööda üritan vaadata, tean ma tegelikult, et mul on külmkapis pool pakki šokolaadiga halvaad. Lastega kooselamise rõõmud. 

Anyways - hirm hakkas eskaleeruma ja peas vasardas mõte, et kuidagi on vaja täna rohkem süüa saada. Mõtlesin igasugustele suppidele ja ühepajatoitudele, mis annavad keskmise Rwanda lapse poole aasta söögikoguse välja, aga ei isutanud üldse hautatud kaalikaga oma haavatud hinge ravida. Ja siis korraga meenus mulle - trikk on ju selles, et kui teha trenni saab hilisõhtuse toidukorra terve portsu! Ja sellega ma saan nii oma üheksanda lainena üle vuhava praekartuli-isu rahuldatud ja kui hästi läheb ja poole portsuga rahuldun, jääb mulle veel hilisõhtuseks lapsed-on -magama-saanud-ja-ema-peab-leidma-midagi-muud-kui-gini-toonikuga-unwindimiseks üks pisike banaan maapähklivõiga.

Ja niimoodi ma end trenni tegema petsingi. 

Esimene hetk kui mati peale pikali viskasin, tundsin juba - oooo, kui hea! Kuidas ma küll selle olen oma elust minema lasknud! Kuidas ma ei mäletanud kui mõnuuss on trenni teha! Kuidas ma olin lasknud sel ununeda, et kui toitumine on kaalulanguse puhul füüsiliselt kõige olulisem komponent, siis trenni funktsioon on säilitada tuju, et oleks energiat toitumise osas vastu pidada.

Pärast trenni käisin veel tükk aega oma lollakate kollaste retuusidega ja lodeva kõhuga mööda maja ringi, sest tunne oli nagu oleksin Kristiina Shmigun ja mul oleks kõhu asemel radiaator. Isegi seda ei häbenud, et aknal polnud kardinaid ees. Las nad näevad kui sportlik ma olen! (Pärast kaks aastat trennipausi esimest korda 16 minutilise trenni läbinuna)