Täna hommikul ärkasin tuttavliku tundega. Tundega, mida pole tegelikult päris tükk aega tundnud. Somnambuliimilise öö järgse toidupohmelli ja nälja-atakiga. Vanasti oli mul tihti nii, et jõudes koju ja avades hilisõhtuse või suisa öise söögisööstu väravad, võisin süüa külmkapi rahulikult tühjaks ja siis veel peldikupaberirulli ja seebialuse sinna otsa. Täiskõhutunde mõõdik oli rikkis ja oleksin võinud süüa kuni maolukuti ei lähe enam lukku, sest seal on sügavamale makku mitte mahtuv kanakoib vahel. Iga sellise sööstu järgne hommik oli samas imelik - ma ärkasin alati näljasena. Ja mitte "tahaks midagi süüa"-näljasena, vaid "kõht kleepub selgroo külge kinni ja maos on näljapisted"-näljasena. Ei tea, millest see tuli, ehk sellest, et magu oli terve öö tegelenud aktiivselt seedimisega ning kummalisel kombel olen ma hommikuti alati näljasem kui ma olen hilja õhtul enne magamaminekut söönud, versus näiteks kell seitse õhtul söömine ja üle 12 tunnise söögivahe pidamine. Ei tea miks. Ju siis teisel juhul kattub magu vahepealse söögipausi jooksul ämblikuvõrkude, nahkhiirte ja vampiiride magamisasemetega ja aju unustab ta tuhandeks aastaks, et avastada ta uuesti alles siis kui veresuhkru madalusest tingitult kõik kummituselossi koletised välja kargavad ja mõne kolleegi või halvemal juhul oma lapse nahka panevad. 

Igal juhul - alati kui ma vanasti ärkasin selle näljaga, siis esimene murdosa sekundit ärkvelolekut tundsin kergendust - huh, ma olen näljane, järelikult võtan ma alla (vot millised Pavlovi seosed minul on). Ja siis järgmine hetk, kui ärkav teadvus sisse logis, tuli mul alati meelde kõik see, mis ma eelmisel õhtul tegelikult olin endale sisse toppinud ja loomulikult uugas koheselt minust üle hiiglaslik mustmõtete laviin. Vanasti oli loomulikult söömine ainus, mis aitas - nii näljatunde vastu kui ka mustmõtete rünnaku vastu. Natukeseks. Seega seadsin tavaliselt kohe sammud mõnda kohvikusse, et end lohutuseks lattetada, koogitada ja halvemal juhul ka pea lohutuseks pirukapadjale panna. Pärast sai veel natuke suitsetatud päikesevalguses ja imestatud, et huvitav, miks hingel nii kehv ikkagi olla on.

Täna hommikul ärgates tundsin hoopis rõõmu. Sest ma teadsin - jah, taaskord pöördun ma söömise poole abi saamiseks. Aga seekord ma tean, et see pole mitte hunt lambanahas, vaid päriselt toimiv abivahend. Toidu-selzer. Söögipohmahommiku abiline. Fitlapi kavasse tagasi pöördumine. Viisin lapsed lasteaeda-kooli, tegin hunniku samme enne hommikusööki alla, et eilne süümepiin juhuslikult liiga aktiivselt ründama ei hakkaks ning valmistasin endale ühe imelise kavajärgse tortillaomleti rulli kohviga. Aitäh, Fitlap, et oled olemas. Sa oled tõeline majakas teelteksinute teel.