Minu sees elab ikka veel see väike laps, kes kasvas inimeseks 80-ndate lõpu või- ja peldikupaberidefitsiidi varjus. Ma küll ei nuta rõõmust kui lumivalge sulgpehme Luxus-paberiga tagumikku pühin, kuid mõned kiiksud on siiski jäänud. Ja üks nendest kiiksudest on kindlasti või. Muidugi on ka pralineekommid ja sinihallitusjuust ja suussulav šokolaadifondant maitsvad ahvatlused, selles pole kahtlust. Aga l’d take a võileib over them any time. Lihtsalt - tume rukkileib paksu võikihiga. Sõna-sõnalt “võileib”, ehk siis lihtsalt leib ja või, ilma seda juustu-vorsti-tomati segava maitsega reostamata. Ma võiksin seda süüa lamades külili nagu Rooma keiser päevade kaupa, vahepeal isegi vomitooriumi kaudu väljumata, kergelt vaid jaanalinnusulega kurku kõdistades, et uutele võitatud leivaviiludele ruumi teha. Kaua mõtlesin, et peangi võileivast ainult märgi unenägusid nägema, sest minu profaansed teadmised fitlapi kohta ütlesid, et kui tahaks kava järgi võileiba süüa peaks raudselt kodujuustu või proteiinibatooni või asemel kõrvale haukama ning patukat sellise talupojatoidu peale ju ei raisata? Kui üldse kasutada patukat teostamata lapsepõlvetraumade juurde tagasi rändamiseks, siis peaks ju ometi sefiiritorti sööma, ikka nii, et tordi osa saab pärast sefiiri pealt ära söömist minema visata. Anyway, sefiirifantaasiad kõrvale jättes - arvasin pikalt, et nii lihtne toit nagu võileib peab minu uues saledas tulevikus häbenedes voodi alla tolmurullide vahele peitu pugema. Kuni ma avastasin korraga, et röstitud kikerhernestes on ridade vahel võileib peidus! Ja kuna ma olen Fitlapis ajapikku õppinud ridade vahelt lugema, siis nii ma selle retsepti võileivaks muundasin ja tänase lõunasöögi lapsepõlvemaitsetes püherdasingi. Minu rõõmu ja tänutunnet ei vähendanud isegi see, et vaatamata sellele, et võid tundus olevat dieedil olemise kohta patuselt palju, siis minu unelmates on võikiht umbes sama paks kui leivaviil. Ei vähendanus - hetkel tunnen tänulikkust ja lükkan võikihi paksendamise edasi oma tulevasse säilitaja-paradiisellu.

Tänutundeks oli põhjust veelgi. Käisin täna sünnipäeval ja kuigi täiesti ideaalselt see ei läinud - kohalik brownie tuli ausalt ära tarbida - siis muus osas olin viks. Nimelt realiseerisin juba teist päeva järjest oma vastavastatud külaskäigukavalust, mille raames vahetan suurema aja- ja rahakulu PKSi (post külaskäik sündroomi) vastu. Nimelt teen kavajärgse toidu topeltkoguses kaasa “külakostiks” ja kui see on juba lauale libistatud, siis kamoflaažin oma söömisliigutused nii osavalt ära, et ükski kohalik ei köhi, et ma midagi söönud ei ole. Taldrik on must ja pitsat kiitsin taevani, nii et olin hea laps ja isegi päkapikud ei märganud, et tegelikult sõin ainult endatehtud võileivatorti. Ja kui ka märkasid, siis parem ongi, ei too nad mulle vähemalt karistuseks kommi sussi sisse.