Heesus. Mõni päev lihtsalt on üdini hea päev. Täna oli selline, et tekkis tunne, et nagu keegi oleks tükk aega unustanud kusagilt sealtpoolt mu väljateenitud head õnne saata ja siis korraga oleks avastanud selle, nagu eelmise aasta sünnipäevaks saadud kinkekaartide karbi, mis tuleb kohe ära realiseerida. Lihtsalt nii palju häid asju juhtus kõik ühe realiseerimiskuupäeva jooksul.
Täna sain ühe vastuse oma kriitilises tervislikus seisus oleva hea sõbra kohta, mis võimaldab tal ühte olulist asja elus jätkata kui ta peaks praegusest seisust eluga välja tulema. Selle nimel pingutasin kõvasti ja panin oma suhteid mängu ja positiivne vastus tuli täna.
Täna sai alguse üks suur uus projekt, mis sai rahastuse ja mis tõotab tulla tore.
Täna sain pakkumise, mis lahendab võibolla muude asjade hulgas ühe pikaajalise mure ning ühtlasi tundub ka niisama põnev.
Täna sain teada, et minu Amazonist tellitud kasutatud raamatute pakk (kokku 300 euro eest raamatuid, mis endale - esimest korda elus iseendale sünnipäevakingitust tehes - tellisin, kuid mis muutus hoopis kaks kuud kestnud kadunud raamatute saagaks) on tollis ja selle kätte saamiseks tuleb lihtsalt üks avaldus teha.
Täna sain teada, et minu välismaale tehtud teenuse arvele ei pea ma lisama käibemaksu, ehk saan kätte 20% rohkem kui alguses arvasin.
Täna andsin intervjuu ja sain teada, et minu kolm aastat tehtud altruistlike eesmärkidega vabatahtlik rahvusvaheline töö on midagi maailmas muutnud ja kellelegi korda läinud.
Täna püsisin hullumeelsele tempole vaatamata kavas.
Täna oli tuli Keskmine lasteaiast rõõmust naerdes, Noorim läks sõime ja lahkus sealt ilma nututa ning Vanim lahendas ühe pikka aega kestnud trennimure ootamatu arenguhüppega.
Tulin koju, õnnest oimetu. Ma olen alati olnud veendunud, et kui sa ei saa muuta keskkonda, siis muuda iseenda suhtumist sellesse, seetõttu ei suhtu ma elus juhtuvatesse asjadesse alati kui millessegi mis minu õnnetunnet peaks mõjutama. Nagu Viktor Frankl ütles “between stimulus and response there is a gap and this gap is what makes us human”. Seega olen veendunud, et õnnetunnet on võimalik genereerida iseendas ka õnnelikukstegevate asjaolude puudumisel ning see on miski mida olen elus pikalt treeninud. Ühtlasi olen ma agnostik ja mingeid paranormaalseid ega normaalparalleelseid nähtusi ei usu. Mistõttu on minu jaoks alati ootamatu, kui korraga tundub, et keegi on Maatriksi uuenduste käigus kogemata mulle mingeid lisaressursse juurde laadinud. Tekib kohe kahtlus, et see kõik oli kogemata homsest laenatud ja juba järgmisel päeval maksan intressidega tagasi. Noh, nagu pohmellgi on eelmisel päeval tänasest krediidiks võetud energia tagasi maksmine.
Mõtlesin siis, kuna päev sai nii sujuvalt läbitud, et premeerin end sellega, et loen Fitlapi blogisid. Logisin sisse ja enda üllatuseks ei näinud enam seda punast nutvat loomakest, kes alati teatab, et su Fitlapi konto läheb kohe enesetapumissioonile kui sa kasutusaega juurde ei osta. Imelik. Kuna ma keskkonda kasutan üsna kesiselt - vanas kujunduses ei teadnud ma pikka aega isegi, et blogipostitusi kommenteeritakse - siis olen peamiselt tuttav toitumiskava lehega ja enda blogi leidmisega. FB-d mul endal ei ole, tegin ainult Fitlapi kasutamise jaoks anonüümse konto, seega juhtun sinna ka üsna harva. Nutva loomakese kadumise saladuste jälile jõudmise detektiivitöö käigus hakkasin aga Fitlapi keskkonnaga tutvuma ja avastasin koha kust on näha oma kasutusaega ning seal ilmnes ootamatult, et mul on kasutusaega kuni märtsi alguseni. Täielikus hämmingus lugesin erinevaid linke, avastasin koha, kust saab ajas tagasi minnes teiste blogisid lugeda… ja siis - elementaarne, Watson! - avastasin, et kusagil on käimas mingi challenge. Ega ma seda muudmoodi otsida lõpuks ei osanudki - kuna Fitlapis kas puudub (või pole mina dumbuserina seda kunagi leidnud) üldine otsingufunktsioon - kui hüüatasin nagu Batman “to the google machine!” ja guugeldasin otsingusõna “fitlapi blogi challenge”. Ja seal siis ootas mind tänase päeva viimane realiseerimata kinkekaart. Selline, mida sa isegi sünnipäeva päeval ei märganud, vaid avastad ühe lillelise paberkoti põhjast vanu kingikotte ahju ajades. Nimelt sain teada, et olen osalenud mingis võistluses, ise seda teadmata, ja saanud auhinnalise kuuenda koha, mille eest autasuks mu kasutusaega tasuta on pikendatud.

Toas valitses täielik vaikus, kuulda oli ainult minu karbi lahti kukkumise kolinat.

Nüüd ma siin siis istun. Hämmingus. Ei tahaks küll homme grammigi sellest täna saadud õnnekrediidist kellelegi tagasi anda. Äkki siis kui ma karistuseks olen kuni märtsi alguseni tubli ja püsin kavas, ei peagi?