Kui eilne postitus oli porinapostitus, siis täna tuleb teha surinapostitus. Sellest mõnusast surinast mis sa tunned oma kõhus pärast mitmest sotsiaalsest ettevõtmisest end vigaseks õgimata pääsemist. 

Ühesõnaga - nagu paljudel siinsetel Anonüümsetel Toiduhoolikutel - on ka minul käes üks aasta keerulisemaid aegu. Pühad, mis seostuvad põhiliselt söömisega. Pühad täis pidusid ja niisama sotsialiseerumist, mis toimuvad kas söögilaua või küpsisekausi ääres. Kolme lapse, erialase ja akadeemilise karjääri puhul on neid üritusi pühade-eelsete nädalate jooksul päevas keskmiselt kaks. Ja lisaks loomulikult kõik need märtsi lõpus valmis treitud lapsed (mis inimesed need märtsi lõpus seksivad ja miks? õige eestlane teeb seda kas jaanipäeval või uusaastaöösel ja seetõttu enamus eesti lapsi sünnib kas märtsi lõpus või septembri lõpus ning ei piina kaaskodanikest toidusõltlasi oma jõulupühade aegu sattuvate sünnipäevadega:), kelle sünnipäevad veel peavad mahutuma lisaks jõulupidudele sellesse pungil nädalasse, mis on pidusid täis nagu piduse eestlase kõht. Kõik see on nagu oleks seksisõltlase Brandoni jaoks filmis "Shame" see, kui firmapidu toimuks stripibaaris. Sõltlane keset ahvatlusi oma kinnisideedega võitlemas sel ajal kui kõik ümberringi rahulikult jutlevad ja paljaid kehi isegi tähele ei pane. Nii ka minul. Need pühad kombineerivad minu kaks tugevaimat Pavlovi refleksi - pidu (huvitav mis seal süüa pakutakse? huvitav kus see toimub ja mis seal süüa pakutakse? ega ma väga ei viitsi minna, aga huvitav mis seal süüa pakutaks? ja veel - huvitav, mis seal süüa pakutakse?) ning jõulud

(Taas sajab valget suhkrut köögis
ja toas on söögid taldrikuul,
kumab küünlavalgus ja sööma algus
saab peagi süljeks minu suul.

On ahjusse end kook peitnud
ja komme puistab taevakaar.
Kuid kui lapsed öös näevad und
saabub mul köögis söömatund.

Nüüd unistan ma taas söögist
just nagu lapsepõlve aal,
jõulutoidu maitsest ja võileivast
ja valgest piirangutevabast aast.

Nüüd unistan ma taas söögist
ja saadan tervitusi teil.
Palju sõõmukilkeid ja neelu,
lõpmatuid söömapühi ikka teil.)

Seega on minu suurimaks väljakutseks mitte oma söögihimu allasurumine, vaid nende reflekside märkamine ja märkamisevalgusega nende pimestamine nagu ühes eelmises postituses mainitud voodialused kollid taskulambikiire käes tolmurullideks muutuvad.

Täna oli jõulusöögisuusamaratoni alpimaja-treeninglaager, kuna ühele päevale langes pikk loeng (5 tundi järjest rääkimist, mis tavaliselt lõppeb hundinäljaga kell kaks päeval, mil toidukordadest on läbi juba 2 tervet korda ja pikk pikk päev on veel ees - koos sellega käivitub ka pisike pavlovi refleksike panna füüsilise või vaimse pingutuse järel nahka valimatult kõik mis ette jääb, sest kuulge, ma olen ju nii palju juba pingutanud, SEDA te küll minult veel nõuda ei saa, et ma söögiga ka end piitsutaks... kes iganes se "te" on selles dialoogis iseendaga), loengu järel otse minek laste sünnipäevale ja sealt kohe otse kolleegidega restorani ühe administratiivse rakukese jõululõunale. No rohkem väljakutseid annab ikka mahutada ühte päeva. Ahjaa, annab ikka! Hommikul käisin lolli peaga kaalu peal ning tundub, et kuu aega tööd on uhkelt produtseerinud... mitte mingisuguse tulemuse. Mõõdud sama, kaal natuke kõrgem. Vot selline motivatsiooni lisalaks veel niigi karmile päevale. 

Seetõttu tunnistan, et ma ei olnud küll täiesti "puhas" (issand kui katoliiklikult see kõlab - sobib hästi pühadeaja ja patukahetsusega), aga siiski - laste sünnipäevalt pääsesin kahe suutäie donut'iga, kahe suutäie viineripirukaga, ühe pisikese ampsu kringliga ja leivale lisatud võiga. Muidu valisin toitude hulgast värske salati, milles oli oliive ja seemneleiva viilu ning arvestasin selle "oad kikerherneste ja avokaadoga - asendustega" retsepti alla. Edasi lendasin kolleegidega tähistama restorani, mis on nii kallis, et üldiselt sinna niisama ei satu ("pärast seda tulgu või veeuputus" lisafaktor, mis alati tahab end pakkuda ideaalseks ülesöömise põhjuseks). Seal oli õnneks väga palju kalatoite, nii et arvestasin pool portsu "lõhe ja peet" ja pool "kartulipüree valge kalaga". Natuke mingit tursamaksa sattus ka sekka ja magustoidu ajal kaapisin viisakusest jäätist ja panin pooltühja lusikat paar korda suhu, aga üldiselt tulin sellest võitlusest ikkagi kilbiga mitte kilbil. Kilbiga mitte Kill Bill :)

Jah, ühelt pool ahastab mingi hääleke mu peas, et kas ma tõesti jätsin kõik need niiiiii head asjad proovimata, aga teiselt poolt ütleb üks kõvem hääl, et issand kui hea on mitte olla siin praegu rebenevate vitstega tünni tundes patukahetsusliturgiat pidamas. 

Päevad lähenevad, nägu on punne täis, põdemise järgne nõrkus on kallal, magamata tunne ja ei mingeid tulemusi - ja ma ikkagi suutsin end kontrollida. (Ahjaa, kaks korda pidin cappuchinot võtma, et oma suures tungide allasurumise hoos mitte mõnel ülipüüdlikul lapsevanemal pead mitte otsast ära hammustada, aga õnneks avastasin, et "kartulipüree valge kalaga" retseptis on natukene piima, ehk õnnestub kaaluparadiisi Peetrusele see mingi kompensatsioonina indulgentsi pähe maha müüa...)

Jätkuvalt kahtlustan, et enesekontrolli kasvu viimasel kahel nädalal on tinginud +10% üldise kaloraaži tõstmine - ju siis mu keha pole nii sügavalt veendunud, et kätte on saabunud näljahäda ning võtab asju natuke tšillimalt.