Täna heatujulisena tuttavate juurde külla sõites, süles enda kokku keeratud külakost-võileivatort ning tundes end tõelise allavõtukuningannana tundsin korraga käe all nagu oleks kandiku all süles veel midagi. Imelik - ma ei pannud ju midagi sülle enne autosse istumist? Balansseerisin kandikut ühe käega ja katsusin, et mis see võiks olla. Tohoh üllatust, see oli mu oma ihu küljes olev päästerõngas. Ei tea kas need laia kummiga püksid olid selles süüdi, et kõhupolster end korraga süleloomaks sättis või on asi just alanud päevades, aga igal juhul ähvardas avastus tujumeetrit valguskiirusel allapoole kiskuma hakata. Vähe sellest, et mu enda keha on mu jaoks nagu võõrkeha, on tegelikult aastatepikkune põdemine kehakaalu pärast hakanud muutuma mitte ainult psühholoogiliseks põdemiseks vaid ka füüsiliseks põdemiseks. Hiljuti käisin poolteist aastat kestnud piinava kannavalu tõttu ortoosikeskuses ja sealne siresäärne naesterahvas otsis pikalt sõnu, kuidas küll mulle öelda, et ainus asi, mis tegelikult mu probleemi lahendaks oleks "kannale mõjuva gravitatsiooni vähendamine". Nii kaunist eufemismi selle kohta, et "te olete paks, võtke alla" polegi ammu kuulnud. Loomulikult meenus see mulle ka autos oma looduslikku turvapatja katsudes. 

Võitlesin sooviga viskuda halva tuju sügavikku ning kobisin külla. Sealne laud oli pitsat ja juustu ka kõike muud täis, tundsin end nagu Donald Trump Jr. kes on safaril olles kogemata looduskaitsealale eksinud. No küll tulistaks igas suunas, aga ümberringi ainult punase raamatu liigid. Õnneks olin võileivatordi näol koduse kitse veristamiseks kaasa võtnud. Ja huvitaval kombel isegi mingi platseeboefekti see tekitas. Olin kõvasti vaeva näinud tordi välimusega, nii et see oli - küll algklassilapse käekirjaga - aga siiski täis munavõi rosetikesi ja sisse oli pandud kõik, mida andis äratundmatuks kreemiks blenderdada. Nosisin seda ja vaatasin samal ajal pitsasid. Vist peaaegu petsin oma aju ära, sest ta justkui nagu ei märganud, et ma millestki ilma jään, mida teised saavad (see kõrvalejäetuse tunne on minu emotsionaalse söömise üks hiiglaslikke triggereid). Ja aju vist jäi isegi uskuma, et see kokkublenderdatud hunnik ei olegi lihtsalt sepikuviilud, seesama kanafileesink, mida ma praktiliselt iga päev ühe kana jagu nahka pistan ja lahja hapukoor. Aju mõtles - üüüü, udubeen, sööme torti ja oleme mõnusad. 

Mina mõtlesin - jess, petsin rajaka ära. Ning kobisin koju magama. Enne magama jäämist teki all katsusin kõhupolstrit ja tuli nukrus jälle peale. Tekkis tunne, et haaraks lohutuseks lusika. Aga haarasin lohutuseks hoopis klaviatuuri ja otsustasin, et panen siia siiski kirja oma tänase tillukese võidu. Sest lõppude lõpuks kasvab stalagmiit ju miljonitest tilkadest.