Saja teine. Sobib hästi tänase postituse pealkirjaks, millel võiks olla samahästi pealkirjaks ka “sajab teine tõesti allamäge”. Tänane läks halvasti. Osa minust tahaks joosta ringi karjudes: kõik on läbi! Nüüd ma eksisin! Nüüd hakkab rong allapoole libisema! Ma ju tean! Seda on ju nii palju kordi varem juhtunud, et kohe kui mul tekib mingi programmi suhtes kindlustunne, vajub maa korraga jalge alt ja ma haaran hammastega kinni millestiganes parasjagu ette jäi!

Osa minust tahab aga leida kõik selle, mis läks hästi ning keskenduda edasi liikumisele ning tänase päeva isegi mitte ebaõnnestumisena käsitlemisena. Ei tea, kas seekord tuleks kuulata Realisti või Pessimisti mu peas... proovime kõigepealt realisti:

  1. jah, tänaõhtused kuklid said sulle saatuslikuks. Ema tehtud kuklid või ja juustuga lihtsalt ON objektiivselt universumi kõige parem toit, öelgu see Karlsson Katuselt mida tahab (kirjutasin alguses kogemata Karlsson Karuselt ja siis tuli silme ette mingi Karusel elav onu Karlsson, kes alati vaidleb, kui ma ütlen, et mu ema tehtud kuklid on maailma parimad kuklid :). Pealegi olid need mitmeviljajahust. Pealegi arvestasid sa selle retseptidest singivõiku alla, nii et väga suurd kõrvalekallet ei olnudki. Pealegi suutsid sa öelda “ei” kuklite järel välja ilmunud šokolaadimunadele. Pealegi ülejäänud päeva toidukorrad olid kavas. Pealegi, pealegi, pealegi. Aga tõsi ta on, et ma sõin neid mitu tükki ja patukas oli mul tänaseks juba otsas. Pessimist tahab alustada eneserooskamislitaaniat. Realist ütleb, et seda tuleb lihtsalt järgmisel kaalumisel meeles pidada ja arvestada ning kui sisemine hääl tahab halama hakata “ma teen ju KÕIK aga kaal ei lange”, siis vaadata sellele häälele otse silma sisse ja küsida kulmu kergitades “teed KÕIK?! ise ka usud seda juttu?”
  2. Söögiisude tekkes võib olla süüdi minu vaikne liikumine füüsilise aktiivsuse taastamise suunas. Ma olin veel pea aasta tagasi inimene kes kõndis 10 000-12 000 sammu päevas. Peaaegu raseduse üsna lõpuni. Ka veel eelmisel suvel tegin mitmetunniseid käike ja kõnd-sörk intervalle. 2017 sügise sisemise kokkuvarisemise tagajärjel (mis oli kokkuvõttes super, sest tõi mu Fitlapini) lõpetasin praktiliselt üldse kõndimise ära. Ellujäämine, magamatus, perelogistika, tööstress - kõik see muutus prioriteetsemaks kui liikumine. Nüüd püüan juba kolmandat päeva 6000 sammu kanti rihtida, et sealt uuesti kasvatama hakata. Kas minus tärganud hundiisu võib olla sellega seotud?
  3. Kevadväsimus. See on see hea lai, kindel ja stabiilne post, mille taha saab alati peitu pugeda kui enam midagi muud eneseõigustuseks välja mõelda ei suuda. Jah. Mul on kevadväsimus.