Nii, täna nooremale õele oma saatust halades soovitas ta mul teha teemal Fitlapi blogipostitus, ehk aitab. Mõeldud mõeldud. Disclaimer - kõik, kes ei viitsi lugeda sporaadilisti ja irratsionaalset ahastamist de profundis, mille eesmärk on probleeme endast välja ventileerida, ärge lugege edasi. Põhjus, miks ma kirjutan, on see, et iseendale lootust anda. 

Ühesõnaga - viimati sai kirjutatud juuli alguses alanud erialasest suurprojektist, mis kestab kaks kuud ja mille käigus mul puudub täielikult kontroll oma toidulaua üle. Catering on ettevõtte poolt, tööpaika transport hommikul ja majutuskohta tagasi, tööpäevad 11-tunnised ja nii kõrge stressitasemega, nii et päeva lõpus ei jaksa isegi hambaid pesta. See on nüüd kestnud 4. juulist alates. Tööpäevadel püüan silmamõõduga ja telefonist Fitlapi piiludes enam-vähem kavas püsida. Kuigi ma kaaluda ei saa, siis üldiselt on sellega asi kenasti kontrolli all. Tasuta sponsorjäätisest mida töökaaslased päevad läbi ahmivad suudan külma kõhuga mööda minna ja ka kõigi vahepealsete kolleegisünnipäevade kringlitest olen vaid näputäie maitsnud. Nii et asi iseenesest võiks olla kenasti. 

Aga, aga. See neetud set point. See minu igavene komistuskivi, mille otsa ma taas oma nina põrutasin. Olen oma 10-aastase kaauvõitluse jooksul korduvalt jõunud 80 algusesse. Ükskord nägin isegi 79,9 ära. Super adrenaliin ja õnnelained! Ja siis korraga - isegi kui ma söön ilusti nii nagu peab, hakkab kaal tagasi üles ronima. Nii ka seekord. Juuni alguses oli ju 81,9 juba ees ja kui ma nüüd üle kuu aja kaalule pääsesin, olin 83,3! Ja kuna see on minu suurejoonelise jojokarjääri väga tuttav punkt - kaheksakümnendate alguses käivituv tagurpidimagnetism, mis juhtub iga kord, ükskõik mis imesid ma ka ei teeks ning päädib käega löömise ja allakäiguspiraalikiirendusega - siis tekkis paanika, et kas olen jälle tuttavas kohas. Nüüd kirjutan, iseendale meeldetuletuseks, et seda on ennegi juhtunud. See tuleb hambad ristis välja kannatada. Kasvõi mehaaniliselt edasi süüa kava järgi, mitte emotsionaalselt võtta seda, varem või hiljem - äkki läheb selleks isegi mitu kuud kui kaal seisab või vaikselt üles tiksub - PEAB ta hakkama alla minema. Ma tean. Fitlap töötab. Ära anna alla. Ära löö Fitlapile käega, nagu sa oled sadu kordi enne täpselt samas kohas olles erinevatele kavadele ja programmidele käega löönud ja uut otsima läinud. Ära anna alla. Ära anna alla. Kui septembri alguseks ei ole alla võtnud, siis võta vähemalt see eesmärgiks, et ei võta juurde. Ja siis septembrist, kui elu on jälle regulaarsem ja ligipääs toidukaalule olemas, uuesti edasi rühkida. 

ÄRA ANNNNNNNA ALLLLLLA, KUUUULED!