Huvitav resoneerumine tekkis just kui ma Juuli blogi lugesin! Juuli kirjutab sellest, et kui kava järgi sööd, siis on nii lihtne lõpetada, aga kohe kui lõdvaks lased, siis ainult sööks edasi. Mul on seesama fenomen, aga lausa hüperboreaalne. Kui ma ei ole toitu kaalunud, siis põhimõtteliselt võib juhtuda ka nii, et ma ei lõpeta söömist enne kui toit on otsas nii laualt, laua alt, külmkapist, sahvrist ja lähimast toidupoest. Nii ka täna. Läksime külla ja seal oli tegelikult laual väga tervislik ja Fitlapiga sobituv valik - keedetud kartulid, grillitud kanafilee, grillitud paprikad ja värske tomatisalat fetaga. Peaaegu ei mingit süümekakraami. Laual olid küll mõned kommid, aga kuna mulle tundus, et need on liköörikommid, mis minu excite'o'meterit pügalagi võrra ei liiguta, siis tundus, et pääsen siit laua tagant "täna söön väljas" get-out-of-jail-cardiga. Aga miski minu alateadvuses haukas ikkagi lahti, et see toit on kaalumata ning Pandora laegas oligi plaksuga lahti löödud. Õnneks vedas sellega, et laual ei olnud lõputult toitu; kommegi - mis saatuslikul hetkel osutusid mitte liköörikommideks vaid imemaitsvateks pralineedeks - oli õnneks selleks ajaks alles ainult viis, seega suutsin oma Augeiase tallid üle ujutamata jätta. Aga ehmatav on see ikkagi, kui keset normaalset söögikorda märkad, et sulle kasvavad küüned nagu X-meeste Wolverine'l ja sa võtad luristamise ja matsutamise saatel ette laua metoodilise tühjendamise koos korraliku järelnoppimisega, samal ajal kui ülejäänud inimesed su ümber rahulikult esimese taldrikutäie järgset täiskõhutunnet naudivad ja lobisevad. Veel tund aega hiljemgi näed end viimast lihatükikest konksutamas, viimast kartulit, viimaseid salatiriismeid otse kausist näksimas... Hirmuäratav. Alkohoolikutel on vist ka nii, et kui on abstinence, siis elu lõpuni. 

Kas peangi terve elu toitu kaaluma jääma, või ehk mingi hetk aastate pärast on keha unustanud selle metsiku Minnesota Starvation Experiment'i osaleja nälja? Ei tea... aga hetkel ei hakka sel teemal endal ka juhet kokku ajama - üks ülesanne korraga. Hetkel on ülesanne jõuda kaalu, kus mul on hea olla. Siis edasi hakkan mõtlema kuidas selles kaalus edasi elada ja kas jäädagi sinasõbraks toidukaaluga või ehk on selleks ajaks tekkinud usaldusväärne kõhumõõt, mis edasisest kaalu tagasitõusust ka mind säästa oskaks (sest senised kogemused soovkaalu jõudmisega on olnud nii üürikesed, et neist jääb imekähku vaid pelk mälestus My Fitness Pali kaalugraafiku ilusa allapoole jõnksuna).