Kaalumispäev sisendab turvatunnet - maailm väljaspool Fitlapi on kiire, segane, kirju, ahvatlev, ebausaldusväärne. Maailm Fitlapis on kindel ja piiritletud - oled kavas, siis kaal langeb. Sööd seda mis on ette nähtud ja ei kahtle, kas langeb. Samas - turvatunne ei tähenda, et oleks üksluine. Kui vähegi on energiat otsida, siis leiab väga palju valikuid. Nii palju, et seiklusjanu sinus raugeb ja hommikusöögi segamine kas-ma-jõuan-valmis-kas-see-on-maitsv-adrenaliiniga ei toimi ning pöördud peagi tagasi oma juustuse kaerasepiku juurde.

Kaalumispäev kinnitas mulle, et sõltuvalt sellest, kas ma loen alguskaaluks nädala esimese või teise päeva, olen ma alla võtnud 900-500 grammi. Kui eelmisel talvel ja kevadel allapoole tõhusalt tuhisesin oli 500 grammi nädalas minu standardiive. Isegi kui tundus, et mõni nädal ei lange kaal üldse, siis keskmiseks tuli pikas perspektiivis ikkagi 500 grammi. 

Nii, et täna on hea päev. Ainus, millest on kahju, on see, et arvutades nädalaseks languseks pool kilo, läheb mul hiliskevadise madalaima kaalu taas-saavutamiseks 8 nädalat. Kaks kuud võtta alla seda, mida sai juurde võetud kahe nädalaga, on üsna nukker. Esiteks selle pärast, et miks see kaal ometi juurde tuleb tempoga nagu messengeri chat 5G ühendusega, aga alla läheb nagu vanaema postkaart Andaluusiasse? Teiseks selle pärast, et ma mõtlen, et kui poleks juurde võtnud, siis oleks selle ajaga juba võibolla oma maagilise number seitsme ära näinud. Võibolla ka mitte - sest selle seitsme juures on mul klaaslagi olnud juba 8 aastat. 

Sel korral ma luban endale, et enam ei murdu. Enam ei anna alla, ka siis kui pärast 81 kilo kaalu saavutamist kaal justkui iseenesest jälle ilma mingi põhjuseta üles rühkima hakkab, kuigi ma teen kõik nii nagu enne. Luban endale, et püsin kavas no matter what. Isegi kui kaalu liikuma saamiseks läheb nädalaid või kuid. Ükskord ta hakkab liikuma niikuinii. 

Ja kogu selle aja mis ma kannatlikult ootama pean mõtlen enda jaoks positiivseks. Mida aeglasemalt langeb seda kauemaks jääb. Ja seda rohkem jõuab nahk tagasi tõmmata. Võtan seda kui justkui maast leitud kingitust - lisaaega kreemitamiseks ja trenni tegemiseks! (Keda ma petan.... mina ja kreemitamine ja trenn?... seda pole veel enne juhtunud mingis muus vormis kui lööktöö vormis; harjumuseks ei ole kumbki neist mulle kunagi saanud... aga kes teab, äkki tulevikus 10 kilo kergemana ma lihtsalt jooksen rõõmust ja suplen õnnest kreemivannist, sest motivatsioon enda keha eest hoolitseda tekib sellest, kui ma peeglisse vaadates rõõmust laginal naeran?...yeah..right)