Tänud, tüdrukud, kommentaaride eest! Postituste kadumise osas jälgin nüüd natukene aega mängu, mulle tundub, et kaduma kippusid need, mis ma telefonist trükkisin. Sellel nädalal saan rahulikult arvutist kirjutada, kui seekord ükski postitus Fitlapi-ahjualusele söögiks ei lähe, siis on vist asi hoopis minu telefonis. 

Mari Ta - amet on mul seotud filmitegemisega. Ja selles valdkonnas on nii, et kui on täispika mängufilmi võtteperiood, siis vahel ei viibi mitu kuud kodus. See on üks kummaline maailm, natuke nagu rändtsirkusega ära põgenemine. Elu on nagu muinasjutt, rutiinist pole haisugi. Inimestele, kes ebakindlust kehvasti taluvad, on see tõenäoliselt maailma kõige jubedam amet. Mulle on see aga unistuste töö. 

Ja siit sujuvalt tänasele päevale mõeldes, siis olen viimasest postitusest alates tegelenud peamiselt stressitaseme teadliku nulli viimisega. Kuna ma olen paras adrenaliininarkomaan, siis selline tavaline päev, kus otseselt muud peale lastega hängimise, pesu pesemise ja söögi tegemise midagi tegema ei pea, kipub minu stress-o-meetri punassesse peksma. Mitte et mulle ideeliselt kodus chillimine ei meeldiks. Muidugi meeldib. Aga reaalsus on see, et kui jõuab de facto kätte see kaua unistatud kodus vedelemise aeg, siis pool päeva veedan ma söögile mõeldes, pool laste peale vihastades, pool päeva sellele mõeldes, et peaks koristama hakkama ja siis iseenda peale vihastades, et ma seda teha ei suuda ja siis veel pool (vot selline päev mul ongi, et sellesse mahub neli poolikut:) öösel Google Scholaris teadusartikleid lugedes (sest minu sees elab üks Kratt, mitte see, kes vanadelt eestlastelt nõudis "anna tööd!" vaid selline, kes nõuab "anna teadmisi!" ja sunnib unetundide arvelt lugema umbes sellisesse punasilmsusesse end, nagu oleks tagaotsitav metaamfetamiinik). Selle mustriga maadlemisega olen ma siis täna tegelenud. Et olla hetkes, mitte vihastada laste peale tühiste asjade pärast (ma tean, ma olen veidrik, aga selleks, et mitte vihastada tühiste asjade pärast, tuleb vahel ette kujutada neid eriti piinarikastesse õnnetustesse sattumas, et oleks ikka meeles kui väga mul vedanud on, et nad on terved ja rõõmsad ning see, et keegi riietega magama jäi või markeriga küüsi värvis on oluline osa sellest vedamisest) ning mitte mõelda kogu aeg toidule. See viimane õnnestus üsna okeilt täna, kui välja arvata poolteist kartulivahvlit, mis end enne magamajäämist nii osavalt mulle sisse smugeldas, et immigrantide päästelaeva Aquarius kapten oleks tema üle uhke. 

Aga muidu ülejäänud päeva sõin grammi täpsusega kava järgi. Minu viimase aja trikk on see, et kombineerin endale toidud mitmest erinevast roast, proovides jälgida, et toidukorras oleks võimalikult palju erinevaid värve ja isegi tekstuuri (ei ole haruldane, et ma poolitan isegi pähklikoguse maapähklivõiks ja näiteks india pähkliteks, sest siis on rohkem erinevat tunnet hamba all), sest siis tekib küllastatuse tunne pärast sööki kiiremini. Tekib tunne, nagu oleks rohkem söönud. Lisaks proovin kompunnida nii, et igas toidukorras oleks nii soolast kui magusat, isegi kui see magus on söögikorra lõpus pool nektariini, siis ikkagi annab see mingi meeldiva punkti, millelt saab otsad kokku tõmmata. 

Üks trikk on mul veel see, et söön hilisõhtuse toidukorra eelviimasena, mitte viimasena. Siis ei kollita poolest päevast see tunne, et päike on alles kõrgel ja mul kuni magamaminekuni ainult üks juustujupp õunaviiluga närimiseks :) Tänu sellele trikile oli minu õhtusöök nii rikkalik, et isa vaatas seda hämmeldunult ja ütles "ah et selline hiline hommikusöök siis täna" (laual oli praemuna sepiku peal, avokaado sepiku peal, maapähklivõi sepiku peal, viilutatud nektariin ning tass teed piimaga). Kui see isegi isa ära pettis, küll ta siis ka kõhu ära petab!