Püsin reel ja tunne on hetkel väga hea. Kuigi seoses eilse pinginaabri külastusega tuli õhtuks ootamatu patukas. Aga ma nina norgu ei lase, sest ma ei olnud veel selle nädala patukat veel ära kasutanud ja mõnes mõttes ongi okei kui patukas on mingi ülekõrs, mille saab vajaduse korral käiku lasta. Patukas ise oli üsna süütu - kogused olid küll korralikud, kuid kuna seltskond laua ümber oli keskmisest terviseteadlikum, kütsime kahe suupoolega jahuvabasid kooke ja piimavabasid lattesid. Vene keeles on kui sa võtad midagi ilma milletagi "bez" ja midagi millegagi on "s". Minu õhtusöök oli tõeline "s bezom" - kõike oli ja kõik oli ilma mitte milletagi.

Muidu taasavastan vanu lemmikuid ja otsin uusi. Sülti kartuga ei ole sada aastat söönud, millegipärast olid ootused kõrgemad selle suhtes. Ju olen eelmises elus harjunud sülti hapukoorega üle ujutama ja praegune hapukoorekilluke tekitas tunde, et "kõht sai täis, aga hing jäi tühjaks". Võibolla peaks uuesti hakkama äädikaga sülti sööma... huvitav kas äädikas on kavas lubatud...?

Väga mõnus taasavastatud vana on soolakaramelli maius, mis on küll vahepeal pausil oldud poole aastaga palju palju vedelamaks läinud, ei tea miks (kas peaksin laskma oma köögikaalu taadelda?)

Selle nädala väljakutse on (kuna patukas sai juba tehtud) reedesele külaliste võõrustamisele midagi kavajärgset välja mõelda. Ükskord tegin väga eduka vangerduse, aga kahjuks olen unustanud, mis retseptidest see koosnes. Igal juhul oli see soolane toit ja magustoit ning magustoit moodustus küpsetatud luuviljalistest (ploomid, virsikud, aprikoosid jne) ja külmutatud banaanist tehtud jäätisest. 

Teine väljakutse on laste sõprade sünnipäevad. Kahjuks olen selline väike Pavlovi koerake (arvestades kui väga ma beseed armastan võiks lausa öelda, et Pavlova koerake), et kohe kui keegi ütleb võlusõna "sünnipäev", "juubel", "pulm" ja - kurb aga tõsi - isegi "matus", siis esimene pirnike mis minu peas süttib on "söök"!. See kui suur osa sotsiaalsetest naudingutest on mul seotud söögiga, on hirmuäratav, seda enam, et see lõppeb ALATI ülesöömisega. Pole olnud korda kus ma oleks tulnud külast ilma, et ma oleks kindlalt söönud kõige rohkem kõigist kohalolnutest. Nüüd on siis aeg hakata ümber õppima (sest pole ju varianti igavesti üritusi vältima jääda) ning omandada söögi läheduses täiesti külma kõhuga ja selle vastu huvi tundmata keskendunult vestlemise kõrge kunst.