Oeh, selline tunne on, et kõigun kuristiku äärel. Magamatus ja tsükli erilise hundinälja periood, emotsionaalne ebastabiilsus ja ebakindlus on asendanud täielikult eelmise nädala kõrgelennulisuse. Juba on selga ilmunud fat-pantsid ja kotiriided, eelmise nädala kleitide asemel. Juba on tulnud tagasi sundmõtted toidust eelmise nädala kerguse asemel. 

Eile muutus patukas terve päeva kestvaks õgimishooks, kus pärast blogipostituse tegemist ja söödud toidukoguste üle kurtmist suutsin veel enne magamaminekut terve hulga mingit jama sisse ajada. Asi kulmineerus halvaa söömisega ja piima peale kulistamisega, mis oli juba suhteliselt obsessiiv-kompulsiivses tempos (miks mul üldse kodus külmkapis halvaa on?! ahjaa, on pidude hooaeg ja ühesse nädalasse on kokku laotud kolme lasteasutuse piknikud, kuhu peab olema kogu aeg midagi kaasa võtta). 

Tänasele päevale läksin vastu "tagasi reele" mentaliteediga. Planeerisin õhtul toidukorrad ära ja asusin usinalt neid teostama. Valesti läks aga see, et hommikusöök oli minu jaoks erakordselt vara. Ma ei tea, kuidas peavad pika päeva vastu need fitlapparid, kes oma hommikusöögi seitsme-kaheksa ajal söövad - mina üldiselt söön hommikusööki alles üheteist-kaheteist ajal ja tänu sellele pean (nendel päevadel kui pean) õhtuni vastu. Täna aga oli vaja lastetransport teha juba nii vara, et tagasi koju jõudes kõht korises ja lasin käiku oma inglise hommikusöögi. Oi, see läks nagu kerisele - kõht vaatas üllatunult otsa, et misasja, juba otsas?! Ma pole veel alustanudki!

Järgmise söögikorra proovisin sättida päeva keskele, aga tuunikalavõileib tundus veel pisem ports kui hommikune inglise hommikusöök. Enne lasteaiapeole minekut olin lubanud, et seekord söön midagi, et mitte sinna tühja kõhuga jõuda nagu eile. Võtsin siis hilise õhtusöögi (banaan maapähklivõiga, minu lemmik), kuid kõht tegi taaskord nägu, et mitte midagi ei ole talle antud. Lasteaiapeo veetsin söögiisudega võideldes. Kogu tähelepanu täitis ainult see, mis laual on ja kuidas seda vältida. Hea meelega oleks kohe pärast kohustusliku osa lõppu jalga lasknud, aga lastel oli lõbus ja vaevlesin lookas laua kõrval edasi, täites kurkidega oma karjuvat kõhtu. Enne ära minekut olin suhteliselt optimistlik - olin vastu pidanud vaid paari pannkoogiampsuga ja mõne ülearuse maasikaga, aga üldiselt olin eluga pääsenud. Puhtast rumalusest lasin siis enda "guards down" ja mõtlesin, et ostan lohutuseks ühe latte kohvi. Kuidas koos lattega singipirukad ja besee minu koju sisse pääsesid - ma ei tea. Igal juhul järgmine hetk kui end tabasin olin juba motoorselt ühe singipiruka ära söönud. Ja paar beseed. 

Nii, et ühtepidi - nässu see päev mul läks. Uus algus ja tagasi reele hüppamine ei õnnestunud. Samas, midagi läks ka hästi - kui ma poleks end tagasi hoidnud, oleksin lahkunud lasteaiapeolt 10 kilo raskemana. 

Win some, loose some. Homme taas uus päev ja uus võimalus uuesti alustada.