Tohutu kiusatus on üks vinguviiuli aaria käima tõmmata. Objektiivseid põhjuseid ju oleks. Ülekoormuse ja tööstähtaegade tõttu on viimastel öödel uned väga lühikeseks jäänud, päädides täna ainult kahetunnise ööga. See on loomulikult kõik sisetunded, kaasa arvatud isu ja nälg löönud pea alaspidi. Kaootiline töögraafik, mis seisneb kriisidele reageerimises ei võimalda söögi osas kohati isegi järge pidada, nii et hetkel hakkasin täna päeva jooksul suhu pistetut kalkuleerima ja tekkis tunne, et kusagil sai vist pool batooni Luxust üle söödud, aga kindel enam ei ole. Nädala lõpu kaalumine näitas, nagu enne juba kurtsin, kahekilost tõusu vaatamata üldisele timurlikule kavaspüsimise ning see närib psüühikat. See "üüüü, ma võtan kaalust alla, üüüü ma olen nii sale ja ma tunnen seda" tunne on jõudnud praktiliselt kahe päevaga kaduda ning ilusad kleidid asenduda taaskord hõlstidega. Saabuv tsükkel kummitab, aga samas ei tea veel imetamisjärgse ebamäärasuse tõttu, et tegemist on tsükli või tsükloniga ja millal see saabub. Minu sisemine Triin Tuula ei ole veel kolmanda raseduse järel tekkinud keha keskosa tsüklilise paisumisega harjunud, sest enne mul seda ei olnud, seega ei oska ma ennustada, kas nüüd hakkabki nii olema, et pool kuud olen õhupall päevade pärast ja pool ovulatsiooni pärast ja üks päev nende vahel saan siis oma päris kaalu teada. 

Selleks, et mitte kõikumistega kaasa minna otsustasin võtta kasutusele ühe vana self-medication abinõu, mida olen kasutanud varasemalt seoses emotsioonidega. Kuna olen iseloomult pigem koleerik, siis võib mul hea tuju halvaga vahelduda kiiremini kui New Orleansi ilm. Ilma, et objektiivsed tegurid kuidagigi muutuks, võin ühel hetkel tajuda, et need objektiivsed faktid (näiteks elukaaslane, lapsed, töö, kodu jms) on need, mis teevad mind maailma kõige õnnelikumaks ning järgmisel hetkel võivad täpselt needsamad faktid (näiteks elukaaslane, lapsed, töö, kodu jms) olla hoopis tõestuseks, et mu elu on täiesti pekkis. Et sellisest Kon-Tiki kõikumisest lahti saada otsustasin kunagi, et see, keda ma identifitseerin "minana" on see tegelane kes on sisse logitud siis kui mul on tuju hea. Ja siis see teine - see pole osa minu minast, vaid mingi kõrvalekalle mille on põhjustanud välised tegurid (nt. väsimus, nälg, ajapuudus jms.). Otsustasin nüüd, et seda iganädalast paari kilo edasi-tagasi kõikumist vähegi välja kannatada ja mitte motivatsioonikilleriks lasta muutuda, on see kaal mida ma identifitseerin "oma kaaluna" on see, mis mul on antud hetke kõige väiksem saadud mõõt. Kõik mis on üle selle on kõrvalekalle (joodud klaas vett, söödud toit, rikkis kaal jms. põhjustel) 

Vot sellise strateegiaga püüan end sellest raskest nädalast läbi lohistada.