Õigus, Carmen - tuleb lasta teistel olla. Parafraseerides James Bondi filmi - live and let live. Ma arvan, et ega ma tegelikult ei mõelnudki seda kriitiliselt selle teise inimese osas, vaid pigem püüdsin välja tuua seda hävitavat enesekriitikat, mida olen enda rooskamiseks kasutanud aastaid ja mis tegelikult ei ole mind mitte kusagile viinud. Hea, et sa selle märkuse tegid, sest see viis mu mõtted mineviku mõttevigade radadele ja pani ennast ja oma toitumiskäitumist ja vaimset hügieeni veel sügavamalt analüüsima. See paneb mind mõtlema ütlusele, et "muretsemine on nagu kiiktooliga kiikumine - kulutad palju energiat, aga ei jõua mitte kusagile". Täpselt sama võiks öelda ka enese vihkamise kohta, mis on vist ka üks muretsemise erivorme. Aastaid ja aastaid tundsin enda suhtes vastikust ja ei pannud tähele, kuidas see nagu mingi haigus vaikselt oma kombitsad minu ajusse laiali ajas. Kuidas see hakkas mõjutama minu tajupsühholoogiat - alates sellest, milliseid reklaame ma märkasin (ikka alati kaalulangustoodete reklaame või saledate modellidega reklaame), kuidas ma nägin teisi inimesi enda ümber (alati saledamatena kui olin mina) ning kuidas see lõppkokkuvõttes kasvatas minu isolatsiooni maailmast, tekitades minu ümber muremõtete kookoni, mida kandsin endaga kaasas kõigil sotsiaalsetel üritustel ja mis koosnes sundmõtetest parasjagu laual oleva toidu kohta ning sundmõtetest selle kohta, kuidas kõigil teistel kindlasti ei ole neid sundmõtteid, sest nad söövad mu ümber nii sundimatult ja lõpetavad söömise sama sundimatult. Kummaline, et see on natuke nagu metafoor, aga natuke täitsa konkreetne võrdlus: isolatsiooni kasvatad sa enda ümber koos isolatsioonimaterjaliga, sest mingil veidral moel mõjub rasv - mis tegelikult ongi ju üks suur soojusisolaator meie kehade ümber - sotsiaalset isolatsiooni tekitavana. Ta on sinu ümber, sinu ja maailma vahel ja ta takistab su vahetut kontakti maailmaga. Miski, mis on alati seal, isegi kui sa ei mõtle sellele, tajud sa oma kehaga, selle liikumise kohmakusega, selle kesktõmbekiirenduse või gravitatsioonimõjuga, selle proprioseptsiooniga, seda, et ta seal on ning kui see tunne sulle alateadlikult ei meeldi, hakkab ta mõjutama sinu iga ärkvelolekuhetke. Kahjuks - kuniks sul ei ole kindlat nn. roadmap'i, kuidas selle probleemi lahenamisega pihta hakata, leiabki see väljenduse muretsemises ja vihkamises. Fitlap on minu roadmap iseendaks tagasi saamise teel. Fitlap on minu fitmap.