Nädalalõpp ja taas on käes patukahetsusliturgia aeg :)

Õigemini, lähenen sellele kõigele ratsionaalselt ja püüan teha sellest patutoidukorraanalüüsiliturgia hoopis. Sest olen ennegi siin arutlenud selle üle, et kui patukas on programmis ette nähtud ja täiesti legitiimne osa programmist, siis miks ma pean seda iga kord ikkagi kahetsema ja selle pärast süümekaid tundma? See on juba korduvalt läbitud faas, et nädala lõpus kaaludes on mulle lambist kaks kilo juurde tulnud ja kuna sellele järgneb planeeritud patukas, siis asun pattu tegema kaalutõusu tõttu langenud motivatsiooniga ja seetõttu läheb patukas lappama. Tegelikult, kui ma tagasi vaatan nendele kordadele, kui üks patutoidukord on muutunud patunädalavahetuseks, siis tegelikult on tunda küll arengut paremuse poole. 

Niisiis, tagasivaade, debrief, analüüs ja edasiste sammude planeerimine:

sel nädalal oli mul patukas planeeritud laupäevasele sõprade väljasõit-sünnipäevale, kus oli oodata pikka lauda ja pikka söömapidu. Kahjuks hakkas juba päev või kaks enne seda juhuslikke küpsiseampse siit-sealt suhu rändama, alateadvus kalkuleerimas neid ampse juba laupäevase toidukorra juurde kuuluvateks. Ühes programmis kus ma kunagi olin (nimeks oli Fit Yummy Mummy), oli selline termin nagu BLTS, ehk siis Bites, Licks and Tastes, mille lugemiseks polnud kindlat süsteemi ja mahtu, aga neid pidi jälgima kõhutundebaromeetri järgi, et kui liiga paljuks läheb, siis arvestama toidukorraks. Ju sealt on see külge jäänud. Püüdsin end siiski hoida laupäevaks nagu keskaegne neitsi, sest teadain, et kui reede juba patukaks arvestan, on mul laupäeval pidu rikutud ja risk trummid-pulgad lahendusele suur. Kui siis saabus see suur pärispatupäev, siis tuleb tõde tunnistada - sõin küll, ja palju. Aga tegin vähemalt sisemise otsuse, et ei söö kõike vaid söön ainult seda mida tõesti tõesti väga tahan. Ja kuna mul on massive foodcrush Muhu leiva ja Butero käsitöö-soolavõi kombinatsiooni vastu, siis pühendusin peamiselt sellele ning jätsin ahjukartulid ja -vorstid söömata. Tegelikult oli see isegi suhteliselt edukas lahendus ja peaaegu olekski täitsa rahulolevana sellest lahingust lahkunud, kui kringlite laualetoomine poleks süsivesikukoletist minus äratanud, kes koheselt süvasukeldumisskafandri selga tõmbas ja pea ees jahu, rosinate ja šokolaadi merre hüppas. Sealt välja ujusin juba kõhus oleva telliskivi tundega. 

Hommikul nukrutsesin õhtuse liialdamise pärast ning see nukrus minus oli loomulikult maskeeritud soov leida vabandus toidumudas edasi püherdamiseks, kuid vähemalt sellega sain ma hakkama, et hommikusöögilauas kõiki eelmise õhtu jääke nahka ei pannud, vaid päästsin end singivõileiva ja Luxus batooniga. 

Ega’s midagi. Midagi võidetud, midagi kaotatud, rinne kestab ja hoiab.