Nonii, täna oli üks pattulibisemise päev. Esimesed ohumärgid olid juba paar päeva tagasi - kavas püsimine oli kergelt "tõlgenduslik", vaatamata meeleheitlikule püüule seda siiski teha. Magamata ööd kumuleerusid ja tööpinge ajas eetri nii täis, et tõenäosus toiduga seotud sihikulukustusele oli juba üsna suur.

Ja siis tuli See Päev. Täna. See Päev, kui kogu maailm on sinu vastu. See päev kui sina inimputukas teed plaane - või noh, nii palju kui sa jooksu pealt jõuad, pigem plaanipoegi - ja Jumal naerab koos Murphyga pilve ääre peal. Üks nendest päevadest:

Ja siis järgmine hetk, fast forward pealelõunasse ja avastad end jooksmas, koosolekumaratonilt, telefon kõrva ääres kriise lahendamas, üleni higisena lasteaia suunas, kotis riided lapsele, mis selgus, et oleks pidanud olema tal seljas juba hommikul, aga vahet eriti ei ole, sest ka need mis kotis on, on valed ja sa juba tead, et nende valede riietega lapse üldisesse rühmapilti sobitada proovimine on sama nagu leukoplaastriga kirurgiliste protseduuride läbiviimine. Samal ajal on meilboks meile täis, millele peaks kohe vastama ja nende vastamata "väga kiire" meilide hulgas on ka pool aastat oodanud saatuslik meil Piirivalve- ja Politseiametist, mis on juba ammu hoiatanud, et mu pass on aegunud. Nüüd aga on järgmisel nädalal USAsse sõit ja lisaks kõigele muule tuleb hakata kiirpassi taotlema. Vihalained iseenda lolluse ja saamatuse vastu peksmas sisemisse kaldasse, jooksen Noorimaga, kes on ainult särgi ja mähkmetega, sest pükse ei jõudnud jalga panna ja Vanimaga, kelle sain pargist kätte üleni mudasena ja ilma piduriieteta eelmise päeva sarnase fiasko järeltujus ja lidume, sest Keskmine on eriti tungivalt palunud, et me mingil juhul hiljaks ei jääks. Kuigi olen kõike seda püüdnud ennetada ja ette valmistada, tunnen, et olen läbi kukkunud emana, naisena, professionaalina. Selles meeleolus lasteaiapeole jõudes püüan ignoreerida nälga (päeva jooksul ei ole jõudnud muud süüa kui ühe semi-kavajärgse söögikorra), kuni lõpuks näljalaine minust üle tulvab ning alistun, kaevudes piknikulauale nagu väike notsu. Ainus, mis päästab mind nurga taga nuttes lõputult pontšikuid neelamast on see, et ma tean, et mu selle nädala patukas on veel kasutamata ja homme saan tagasi reele. Loodetavasti. Koju jõudes kukun Noorimaga magama ja püüan poole tunniga eetri natuke tühjemaks saada. Poolöösel, kui kõik normaalsed lapsed juba magavad, ärkan ehmatusega, ajan multikaid vahtivad Vanima ja Keskmise vanni, praen neile kartuleid ja viinereid ja tunnen ennast nagu ehe white trash mom.

Mõni päev lihtsalt on selline päev. Nende päevade õhtul korrutan endale OK GO nimelise bändi laulusõnu "this too shall pass".

Ühel päeval pikutan ma päikeseloojanguvalguses võrkkiiges, peesitan elatud elu afterglows ja tundes, et kõik said tehtud nii hästi kui oskasin ja olevikuhorisondilt minevikku kiigates on sellised päevad ununenud, aga meeles on see, kui õnnelik Keskmine oli, et me ikkagi õigeks ajaks jõudsime.