Suur tänu, tüdrukud, toetuse eest!!! Sellest oli väga palju abi! Mitte, et märkimisväärselt lihtsamaks oleks läinud, aga raskuste ületamisel oli kasu küll. Isegi oli üks konkreetne hetk, kui jõudsin pisikese tumeda kavavälise šokolaaditüki suhu, samal ajal kartes, et see avab Pandora laeka. Ja järgmisel hetkl oligi laegas lahti, käsi šokolaadipakis ja minnalaskmismeeleolu puldis. Vot sellest hetkest sain üle just teile ja teie kommentaaridele mõeldes. Ei andnud alla. Hetkel kirjutan blogi Härra tehtud pühapäevahommikuste pannkookide kõrvalt, mille tegemiseks ta varem üles ärkas. No kuidas sa ütled sellises olukorras, et ära tee, mul on tahtejõuga raskusi? Ei ütle, eriti kuna tead, et see on laste õnnelike lapsepõlvemälestuste materjal. Ei ütle ja lihtsalt on kaks valikut - kas pead vastu või annad alla. Sellel valikuristmikul seistes on veel võimalus, kui tunned end alla andmas, leida midagi millega tähelepanu isudelt kõrvale lükata ja oodata kui esimene metsik isulaine üle läheb ja pannkoogid oma ahvatlevuse kaotavad - tean, et osadel toitudel on kombeks mingi hetk pärast serveerimis “ära surra” kui nad on piisavalt kaua laual seisnud, kahjuks pannkookidel eriti mitte, need kipuvad jahtudes aina mõnusamaks minema, nagu ka praekartul ja pitsa - nii et seekord kasutan aja võitmiseks blogimist. Selle konkreetse blogipostituse ainus ja selge eesmärk on saada jagu mind hetkel täielikult valdavast pannkoogifiksatsioonist, võtta maha köögilaua keskele suunatud sihikulukustus ja leida endas jõudu, et teha endale kavajärgne hommikusöök.

üks trikke mis ma vahel kasutan on see, et vähendada seda millestki ilmajàämise või kõrvalejäetuse tunnet, mis tekib teiste koos sama toitud mitte süüa saamisest, on proovida endale tega võimalikult rikkalik söögikord, milles oleks esindatud nii soolane kui magus. Hetkel tundub, et banaan maapähklivõiga (pool portsu) on üks nendest päästerõngastest taaskord, mis äkki mind aitab. Soolaseks vist valin midagi munaga, sest sinki hetkel ei ole. Nii, selle kirjutamise ajal olen sisse larpinud pool tassi kohvi ja tundub, et äkki (?) isegi sel korral pääsesin suuremast langusest. Üks söögikord korraga see Kartaago vallutatigi. Täna on veel terve päev vastu pidada, aga hetkel olen nagu alkohoolik - üks päev, üks toidukord, üks suutäis korraga. Iga üks õige otsus viib mind lähemale paremale enesetundele.