Täna ma otsustasin aja maha võtta. Ikka nii, et teha patuka patukas. Mitte lihtsalt patutoidukord vaid üks lebo päev. Ma ei tea, kas teistel on olnud nii, aga ma avastasin end olukorrast, kus pärast kolme kuud religioosselt kava jälgimist ja kaaluseisakutega võitlust tekkis ootamatu ja suure kaalulanguse järel selline tunne, et ma olen ära teeninud suurema tähistamise. Suurema kui lihtsalt üks patutoidukord. Ühe patupäeva. Ja huvitaval kombel ei ole asi üldse selles, et oleks meeletult isusid. Et ma tahaks tähistada meeletu söömisega või end kookide, makroonide ja pirukate merre uputada, samal ajal chai lattet luristades. Lihtsalt oli selline tunne, et tahaks ühte päeva kus ei pea mõtlema. Lihtsalt ühte pühapäeva kui võib minna lihtsalt sõpradele külla ja siis veel ühtedele sõpradele külla ja siis veel ühtedele sõpradele külla ja lihtsalt mitte mõelda sellele, et mida, millal ja kus ma söön. Ja siis, kuna nii kujuneb, ühes kohas pannkooke, teises kohas tortillachipse ja kolmandas jumal teab mida süüa. Isegi õlut juua natuke, mida ma muidu tavaliselt kunagi ei tee. Lihtsalt premeerida ennast mõtlemis- ja olemisvabadusega. Ja nii ma tegingi. Ning tuleb täheldada, et taaskord on tunda süvamuutusi. Esiteks, huvitaval kombel ei käivitanud see minus õgimishoogu. Lihtsalt oli hea tunne, et võin süüa ja juttu ajada ja mitte midagi mõelda. Teiseks, kuigi iga mõne aja tagant käisid süümepiinapisted ning päeva enesepiitsutusbilanss kippus kohati ikkagi majanduskriisi kanti, suutsin siiski sellest rõõmu tunda, et ma saan lihtsalt olla. Ning kolmandaks - minu lebo päev on nüüd otsa samas ning mind ei valda absoluutselt paanika. Ma olen Fitlapis kindel ning tean, et ma ei pea end sundima, et Fitlappi järgida.

Täna õhtul planeerin järgmist nädalat ja homsest tagasi sadulas.

Ühtlasi, kui juba premeerimismõtted peas ja kevad südames, siis otsustasin, et kui juhtub see imeline sündmus - numbrivahetus, ehk siis kaalunumbril ei vahetu mitte teine vaid esimene number, kaheksa seitsmeks, siis premeerin ennast kuidagi. Ma ei ole kunagi varem sellist premeerimist plaani võtnud, sest mul ei ole mitte kunagi varem olnud mitte mingit põhjust eeldada, et ma jõuan oma kaalueesmärkideni.

Vaadates minu eilseid sündmusi tuleb tõenäoliselt ühendada meeldiv kasulikuga ja lihtsalt uusi riideid osta. 

Küll oleks mugav kui seda saaks teha ilma peeglike-peeglike-seina-peal-kes-käivitab-kõige-paremini-minu-alaväärsuskompleksid-ilma-peal ja ilma selle proovikabiinivalguseta, mis näib olevat spetsiaalselt pandud sellise nurga alla, et keha pinnareljeefid kõik välja joonistuks. Eks näis. Üle kolme kilo on veel minna, seega kõigi eelduste kohaselt ei juhtu see enne mai teist poolt niikuinii. Aga! Pole midagi imelisemat siin ilmas kui see, et ma päriselt saangi siin istuda ja arutleda millal ma mingisse kaalu kõigi eelduste kohaselt jõuan. See, et on olemas mingid eeldused, ootused ja prognoosid, mis päriselt võivad toimida - that’s a first!