Mul on täna saja kolmeteistkümnes postitus ning sel nädalal on kolmeteistkümnes reede. Kui ma oleks vähegi ebausklik, siis oleks ma tänahommikuseks ehmatuseks valmis olnud. Nimelt, pärast pikka sisemist võitlust teemal kas astuda mitte-kaalumispäeval kaalule või mitte (olen üritanud kaalumist piirata, et mu sisemine sihikulukustus kogemata peale ei läheks ning protsessilt tulemusele pöörduv tähelepanu allavõtmise kiiruse osas liigaeid ootusi ei hakkaks tekitama), astusin sellele ikkagi. Niiväga tahtsin teada, kas pühapäevane patuorgia on tekitanud kaalunumbri tagasipöördumise Pärsia sõdade kümne tuhande marsi kiirusega või on keha keeldunud juhtunut mäletamast. Niisiis, uudishimu sai minust võitu ja astusin kaalule. Kõik vaid selleks, et mind tabaks infarktieelne seisund. Nimelt lajatas kaalu ekraanile korraga 77,6. MISASJA?! Kahe päevaga olin alla võtnud kuus kilo?!?! Ei suutnud oma silmi uskuda ja astusin uuesti kaalule. Loomulikult näitas see nüüd 83,7 ja ükskõik kui palju ma ka uuesti ei astunud, gravitatsioonilisi imesid enam ei juhtunud. Ju siis hakkavad patareid tühjaks saama. Naljakas. Kuigi ma tegelesin keskkoolis keemia ja füüsika tundide ajal peamiselt poiste vahtimisega, suutsin ma nii palju asja jälgida küll, et tean, et energia ei teki ega kao. Kahe päevaga kuus kilo pekki kaotada on võimalik ainult siis kui sa oled kuus kilo pekki turult ostnud ja siis selle teel koju ära kaotad. No bussi või trammi unustanud näiteks. Kuus kilo põletada on võimalik kahe päevaga ainult siis kui istud lõkke ääres ja seda vaikselt leegis põlemas hoiad kuni ta olematuks sulab. Kuus kilo alla võtta on kahe päevaga võimalik ainult rasvaimuga (tegelikult ma ei tea, mis see maksimaalne legaalne hulk on kui palju korraga rasvaimu tehakse, aga noh, for the sake of argument ütleme, et tegemist on mingi litsenseerimata erahaiglaga Filipiinidel, mis teostab ilma taustauuringuta nii rasvaimu kui ka soovahetusoperatsioone). Igal juhul - ma ju tean, et see ei ole võimalik. Nii mu teadvus kui alateadvus teab seda. Aga ikkagi, ikkagi vaid murdosa sekundiks miski minus uskus seda numbrit. Seisin seal, hing täis valgust ja tundsin end kuus kilo kergemana. Vaid hetkeks, aga siiski. Selgub, et inimene, ükskõik kui ratsionaalseks ta end ka ei peaks on ikkagi ebausklik, müstik, fatalist ja usub imesid.

Nii et tundub, et kuigi ma ütlen, et kolmeteistkümnes postitus mind ei morjenda, olen ikkagi üks lihtne - Ken Wilberi jaotuses eelkonventsionaalne inimene - palun mulle imesid, ja kui võimalik, siis palju!