Tänane kaalumine mingit erilist suurt langustrendi ei näidanud, ehk sada grammi selle nädala jooksul, aga säilitan positiivsust, sest kokkuvõttes on langus detsembri lõpust ikkagi miinus 10,3 kilogrammi ja kui ma vaatan tagasi, siis meenub mulle selgelt, et selline number tundus veel jõulude ajal täielik utoopia. Vaatasin täna ühte filmi, kus näidati raske toitumishäirega aastaid võidelnud ülekaalulist naist. Miski tundus mulle nii tuttav - ma küll ei ole oksendaja kunagi olnud ja see somnambuliimia jutt siin blogis on alati naljaga pooleks öiste salasöömishoogude kirjeldamiseks, aga toiduga seotud sundmõtted ja kompulsiivne käitumine on mulle vägagi tuttav.

Ja kuigi ma justkui vist olen mingeid keskmisi näitajaid arvestades n.ö normaalse psüühikaga inimene (no mis üldse on normaalne? Pigem siis selline keskmiselt toimiv keskmine indiviid, kes kohati on tugevas languses, aga kelle vahepealsed tõusud nullivad üldise vaimse tervise enam-vähem tasakaalu), siis on mul viimasele neljale kuule tagasi vaadates siiski tunne, nagu oleks Fitlap mind mitte lihtsalt kaalust aidanud alla võtta, aga teinud midagi sellist, mida saab pigem ravimiseks nimetada. Sest kuigi ma 10 kilo suuremana olin ka üsna lõbus tegelane (muuseas, uuringud on näidanud, et joviaalsetel inimtüüpidel on kõige raskem alla võtta - ju siis selle pärast, et nad näevad, et alati on klaas pooltäis, mitte pooltühi ja seepeale joovad selle klaasi kihisevat magusat karastusjooki kohe rõõmsalt tühjaks, et endale uus kallata) ja toimisin terviklikult, olin juhtival töökohal, kasvatasin kolme last ja ühte meest - ja noh, enda ümber olevat päästerõngast ühtlasi ka - siis tagasi vaadates olin ma ikkagi sisimas täiesti düsfunktsionaalne. Minu meeleolud on nüüd sadu kordi paremad, ma vaatan peeglisse ja esmakordselt elus olen ma õnnelik endale peeglist vastu naeratades ja minu vahepeal täielikult hiberneerunud seksuaalsus on jälle pead tõstnud. Kui inimene tunneb, et ta on seksikas, siis tal tõuseb seksiisu ja see on üks hea-nõia-ring. 

Seega mõtlen ma aina tihemini sellele, et Fitlap pole mingi elustiili-šmelustiili teenus. Fitlap on päriselt ravikuur. Ja kui ma vaatan seda toitumishäirega naist, siis ma mõtlen ainult ühte - vaeseke, ta on täielikus lõksus, ta on kõike proovinud ja ta on sõltlane. Kui ta ainult teaks, mis on Fitlap, siis oleks ta päästetud.

Sellest annavad tunnustust ka kõik need “Aitäh Fitlap” postitused FB grupis. Olen olnud igasugustes allavõtu- ja allapetuskeemides ja mitte üheski ei ole ma nii palju täiesti spontaanseid, isetekkelisi ja mitte-tellitud tänuavaldusi märganud.