Carmenile vastuseks: jah, selline variant on mul komandeeringupäevadeks olnud küll. Tegelikult on süsteem kujunenud selliseks, et kui ma lähen komandeeringusse, siis teen ma endale umbes kahe kolmandiku toidukordade jagu süüa valmis, kahjuks üldjuhul tõesti võileibade näol, sest muu toidu säilitamine läbi igasuguste transpordivahendite ja temperatuuride on keeruline. No ja siis see valveports “õun ja juust” on ka kaasas. Igasuguseid pähkliampse ja muid selliseid kergestitransporditavaid toite pole veel usaldama õppinud, sest ma ei kipu nendest kõhtu täis saama. See vist mingi nõukogude lapsepõlve mõju, et leiba peab hammustada saama, sest ka mittekomandeerigutoitudega on mul selles osas oma kiiks. Näiteks supiga on mul nii, et ma või ära süüa tsisternitäie suppi, aga kui leiba juurde ei hammusta jääb kõht ikkagi tühjaks. Samamoodi on igasuguse smuutimajandusega, et kui hammustamise ja närimise osa söömisest vahele jätta, käitub organism nagu polekski midagi söönud, isegi kui kõhus loksub kui külge keeran. Selle tõttu olen smuutisid üsna vähe hakanud programmist valima ja kui võtan, siis pool portsu ja midagi näritavat pool portsu siis juurde.

Seetõttu kipub mu on-the-go lahendus olema tihti võileib. Millega on kahjuks ka nii, et kui reisil olles vabavara piisavalt juurde ei jää, siis ka kõhtu tühjavõitu, aga reisil saab liikumisega sellelt tähelepanu kõrvale juhitud. 

Portsude planeerimisega on nii, et nagu alguses mainisin - kaasas on vähem portsusid kui tegelikke toidukordi, seega igal päeval vähemalt üks toidukord on “täna söön lõunat väljas” lahtrist. Osaliselt ka selle tõttu, et mul on kusagilt meelde jäänud, et kavas ei soovitata seda üle ühe korra päevas kasutada, aga peamiselt selle tõttu, et kui seda õlekõrt liiga tihti kasutada muutub piir kavas olemiss ja kavas mitteolemise vahel sama hägusaks kui Lewis Richardsoni rannajoone paradoks lähivaade. Niimoodi olen võileivamajanduse ja väljas söömise vahel laveerides suutnud leida endale ja oma tihedale komandeeritusele mingi enam-vähem toimiva lahenduse. Jah, väga tervislik see ei ole ja olen ka tähele pannud, et leib vist toimib kõhus nagu shvamm, mis vedelikku sisse imab, sest pärast võileivapäevi on kõht alati kinni ja kaal tõusnud. Samas, hetkel on see kompromiss, mis on kõige talutavam ja tagab mulle kavas püsimise ja tavapäevadel saan siis loodetavasti tervislikkusele keskenduda.

Võitlus jätkub :)