Ma olen ennegi siinsetel veergudel arutlenud süvamuutuste üle, mis Fitlapi kavas püsimine minu psüühikas teinud on (nii selle tõttu, et need on olnud üllatavad kui ka selle tõttu, et pikas perspektiivis aru saada, kas Fitlap on olemuslik kuidagi teistsugune kui teised allavõtusüsteemid). Täna märkasin taas ühte muutust. Olen alati oma minapilti üsna muutumatuks pidanud. Vaatamata sellele, et ma olen vanemaks saanud, minu iseloom on muutunud, minu eelistused on muutunud ja kõik see muu kraam, on minapilt jäänud alates teismeliseeast samaks. Lihtsalt mingil hetkel - tagantjärele objektiivselt vaadates täiesti põhjendamatult, sest olin siis veel pigem pandav kui panda - läks minus midagi katki. Ja kuigi olen alati olnud enesekindel ning mu negatiivne minapilt ei ole mul kunagi takistanud midagi tegemast, on ta ikkagi olnud minuga alati kaasas - see tüdruk, kes on kõigist teistest koledam ja paksem, kes peaks olema tänulik, et üldse keegi temaga suhelda tahab, kellel on hiiglaslikud rinnad mis teevad temast keskaegse tsirkuse eksponaadi, kes on alati teistest kehvem ja alati vaatab seda sädelevat õnnelikku ja sportlikku elu mida elavad päevitunud ja õnnelikud inimesed kusagilt klaasi tagant. Ta on olnud minuga kaasas nii siis kui ma olen saanud erialaseid auhindu, siis kui minusse on oldud armunud, siis kui ma olen kaitsnud kraade ja teinud ettekandeid sadade inimeste ees. Selle tüdruku silmade kaudu olen ma alati näinud maailma. Ja nüüd korraga märkan ma pisikesi muutusi. Täna end juhuslikult peegeldusest märgates tajusin, et dressipüksid mis teiste jalas on alati istunud coolilt ja minu seljas näinud välja nagu Ameerika white trash treileriperenaisel istusid korraga minu seljas samamoodi nagu teistel. H&Mi plakatist mööda minnes vaatasin korraga, et need riided seal modellidel ei istugi nii ägedalt seljas kui tavaliselt tundub. See paneb mind mõtlema. On kaks varianti - kas ülemaailmne hiidkett H&M, mis saab endale lubada parimaid turundusinimesi universumis on hakanud korraga oma miljonikampaaniat pildistades tegema vigu... või siis on midagi minu silmadega lahti. Lühinägelikkus ei ole tagasi tulnud, kaugnägelikkuse tekkeks on veel liiga vara. Läbinägelikkus? Kas tõesti hakkab see tüdruk minust vaikselt lahkuma? See minapilt kes on minus elanud 16+ aastat? Kas tõesti hakkavad need hallid prillid, mis ta mul ees on hoidnud kõik need aastad nüüd tänu Fitlapile roosat toonklaasi võtma?

Ja kui ta läheb, mis siis minust saab?