Täna tahan raporteerida läänerindelt muutustega - kaks toitumiskäitumise muutust, mis avastasin kõigest tänase päeva jooksul.

Komandeeringus olles, nagu kõik teavad ja olen siin ka eelnevalt analüüsinud, on keeruline oma söömist kava järgi sättida. Keeruline, aga võimalik. Eriti kui satub olema õnn, et kohalikud kolleegid otsustavad lõunapausiks viia seltskonna buffee restorani. Seal saab ilma kelleski kahtlusi äratamata laduda taldriku vabavara täis ja ülejäänu täita kavasse sobivaga, ilma, et keegi hakkaks muretsema sinu tuju, tervise või heaolu pärast. Ka sel korral oli mul õnn saada ise oma taldriku sisu täita. Kombineerisin kokku kaks kavajärgset toitu - keedumunad puuviljaga, sest keedumune saab võtta arvu järgi ilma kaalumata ning Waldorf salatist sai asendustega kanafilee india pähklitega. Alustasin söömist küll kergelt mures, et kas saan kõhu täis, sest ilma kaalumata on mõneti küll oht üle süüa, aga sama suur oht liiga vähe süüa, sest kardad koguseid ületada. Ja korraga, keset taldrikutäie tühjendamist - voilaa! kõht oli täis. Olin hämmingus. Sellist asja, et alustan toidukorda hirmus, et kõht ei saa täis ja juba pool taldrikutäit hiljem tunnen, et midagi enam ei mahu, ei juhtu just tihti. Võibolla raseduse üheksandal kuul, kui lihtsalt füüsiliselt ei mahu enam. Seega täheldasin, et toitumiskäitumine on mul muutunud. On see siis kokku tõmbavast maost või siis sellest, et minu psühholoogiline nälg on rahuldatud, kuna mu alateadvus on kavajärgse ajaga harjunud, et süüa saab alati varsti uuesti - igal juhul on muutus toimunud. 

Teine muutus oli õhtuse söögikorra ajal kui ma enne oma vana sõbra tortillarulli tegemist eelmise toitukorra jääke laualt koristasin (koosolek oli lihtsalt kestnud terve päeva ja toidukordade vahel polnud pausi, et lauda koristada). Märkasin eelmise toitukorra kausis ühte isuäratavat jäägikillukest ja käsi sirutas automaatselt selle järele, et vahelejäänu suhu pista. Kuid! Peatusin ja vaatasin seda toitu oma käes. Ta tundus surnud. Ma ei tundnud mingit soovi seda süüa ja viskasin ta kohe minema. Hmmmm, mõtles lõputu analüüsirobot minu peas. Kui kolme lapse ema enam jääke taldrikult ei söö, on midagi fundamentaalselt muutunud. Oleme me emad ju toitujääkide paberhundid, kuna toitu jääb alati järgi ja alati oled selle ise valmistanud ja ise ostnud ning ei suuda ära visata. Paljud emad ju praktiliselt toituvadki jääkidest, sest endale süüa teha ei jõua ja lapsed jätavad alati niikuinii nii palju toitu järele, et sellest saab korraliku toidukorra. 

Siin ma siis olen, oma igaöist muutumisraportit tegev rindereporter. Ise muutumas ja muutusi üles kirjutamas.