Neli päeva, kakssada kilomeetrit, kolm lapse oksendamist täis ööd, kaks kastitäit kaasa pakitud toitu hiljem maabusin maale. Vahepealse nelja päeva jooksul laveerisin enam-vähem patuvabalt läbi ühelt sõbra raamatuesitluselt, ühelt osakonna jõulupeolt ja ühelt valdkonna jõululäbult. Täna oli siis Härra suguseltsiga jõulude tähistamine, kus ma sisse astudes ja koheselt ruumis olevate Muhu leibade konsentratsiooni tajudes otsustasin sellenädalase patuka ära teha. Mul kipub olema ikka nii, et kui on patukas, siis ma kõhuruumi salati peale ei raiska. Ka mingi keedukartuli või muu taolise. Võtan just seda mida muidu ei saa ja söön end süstemaatiliselt üle. Seekord siis peamiselt ahjusoe Muhu leib Butero meresoolavõiga. Üllataval kombel ei olnudki maitse nii orgastiline nagu ootasin. Äkki on tõesti see +10% kaloraaži tõstmine mingil määral minu head isulooma taltsutama hakanud? 

Eriti hämmstav on see kontekstis, mille raames ma end eile kaalusin ja sain teada, et vaatamata püüdlikule võitlusele ja valdavalt kilbiga mitte kilbil olemisele, on minu kuu aja kaalulangus -200 grammi! See oleks igal muul ajal mu rööpast nii välja visanud, et järgmisel hetkel oleksin leidnud end küpsetistesse uputamas. Sel korral uppumise isu nii suur polnudki. Äkki on natuke tõstetud kaloraažiga see igapäevane kavas püsimine seetõttu niipalju talutavamaks muutunud, et igast ebameeldivast kaalu-uudisest ei teki soovi kõike kuu peale saata? Hetkel tundub kavas tiksumine suurema osa ajast isegi nii talutav, et ka vaatamata eriliste tulemusteta võiks täitsa edasi tiksuda. Valdavalt on enesetunne okei, pole kiiresti imenduvate süsivesikute ületarbimisega kaasnevaid emotsionaalseid ameerika mägesid ning õgimishooge - kavas olemine panustab kuidagi elukvaliteeti endasse, mitte niivõrd tulevase teoreetilise elukvaliteedi saavutamisesse tänu kaalulangusele. Ehh, ei tea. Võibolla on see kõik enesepettus, aga las ta siis olla. Vähemalt toitun stabiilselt. Ja vaadates pikka pilti, siis aasta tagasi kui meeleheitelaine mind siia keskkonda sisse uhas nagu Indoneesia tsunami, siis kaalusin ikkagi 6,8 kg rohkem kui praegu. See on ikkagi parem kui kaaluda sama palju või isegi rohkem. Aasta peale kokku ehk mitte nii vapustav saavutus kui nii paljude FB grupis "16 kilo kahe nädalaga" postitajate oma ning tempo mõttes võiksin prognoosida hetkel soovkaalu jõudmist 2,2 aasta pärast. Ehk siis 2021, kui maailm tähistab süsinikuemissiooni kvoodi täis saamist ja sammukest lähemale inimkonna lõpule, patsutan ma endale kusagil palavas, kõrgema maailmamerega ja kliimapagulasti täis keskkonnas õlale ja ütlen "you did it!".

Tegelikult praegu peaks olema jõulurahu ja enesepiitsutamise võiks hetkeks lõpetada. Saadan siis siit pimedast lumisest Muumiorust öist piparkoogi- ja verivorstilõhnavaba jõulurahu ka teistele siinse keskkonna kaasvõitlejatele; nii neile keda ma nimeliselt kommentaarides kohanud olen (sh Carmen, Karolin, Matilda ja teised) kui ka neile keda pole. Eriti aga Akelale, kes oskab trööstitust kirjeldada peaaegu sama eneseiroonilisnaljakalt kui Maarja Kangro ja kellele tundub seda jagatud südamesoojust hetkel kõige kangemas defitsiidis olevat. 

Ilusaid jõule meile kõigile, sellisena nagu me oleme praegu, mitte sellisena nagu me näeme end oma unistuste hologrammprojektsioonis. Sest unistusele ei saa häid jõule soovida, aga lihast ja luust ja pekist inimesele saab.