Tänane päev koosnes peamiselt "söön lõunat väljas" päästerõngastest, kus proovisn rakendada Fitlapist õpitud taldrikureeglit ja jõin juurde ainult vett. Õhtusel banketil küll sattus ka paar suutäit magusat, aga otsustasin selle peale mitte ahastama hakata, sest olen üldiselt olnud siin erakordselt tubli. Taas kogen seda meeldivat fenomeni mis ennegi olen Fitlapi kavas olles kogenud – juba kasvõi nädal aega kavajärgset toitumist muudab maitsemeelt nii tugevalt, et tavalised maiustused tunduvad liiga magusad. Vähemalt esimesed paar suutäit. Unistan ajast kui maitsemeel on nii kardinaalselt muutunud, et see liiga magus tunne on nii ebameeldiv, et pärast esimest suutäit kaob isu täiesti. Hetkel pole seda veel juhtunud, nii et tihti on esimesed paar suutäit küll ebameeldivalt magusad, aga see ei takista veel edasi söömast, kuni maitsenäsad möllama hakkavad ja käivituvad suhkru peale nii et nõuavad muudkui veel ja veel ja korraga ei tundugi see suutäis enam liiga magus. Olen üldse mõelnud palju selle täiskõhutunde probleemile, sest maadlen ise tihti sellega, et mul nagu puuduks sisemine indikaator, mis annab märku kui mul on kõht liiga täis. Olen lugenud igasuguseid teooriaid selle kohta ja enamik neist väidab, et täiskõhutunne saabub umbes 20 minutit hiljem pärast kõhu tegelikku täitumist seetõttu, et evolutsiooniliselt on olnud vajalik, et kui toitained on käepärast, siis neid pugitaks palju rohkem kui hetkel vaja lihtsalt selleks, et koguda aegadeks mil toitu vähem. Millegipärast ei kippunud ma seda teooriat uskuma, sest see tundus liiga ratsionaalne evolutsiooni pimeda valiku jaoks. Ja siis ma taipasin. Tõenäoliselt on asi hoopis selles, et me oleme evolutsioneerunud keskkonnas, kus toit ei olnudki toitaineterikas. Kui ma näriksin mingit mullast tõmmatud juurikat või mammuti koltunud konti, siis selleks, et piisavalt toitaineid saada ma peaksingi ennast nii palju täis pugima, et vaevu liikuda jaksan. Toit, mis on meile tänapäeval kättesaadav on lihtsalt nii kergesti omastavaid toitaineid täis, et selle käigus on paleoliitikumiaegse õgimise tulemuseks kaalu tõus. Ja noh, sinna liituvad veel juurde vähem liikumst ja vähem värsket õhku. Huvitav, et inimkonnal ei ole tõenäoliselt ajaloos olnud kunagi paremat toitainete (ma ei pea silmas täisväärtuslikke toitaineid vaid just kergestiomastatavaid toitaineid) kättesaadavust kui tänapäeval ja ometi sureme me nii suurel hulgal just ülekaaluga kaasnevate tervisehädade kätte. Peaks vist ikkagi hakkama muru närima. Toitainete kättesaadavuse suhe närimisele kulutatavale ajale teeks minust Barbie paari nädalaga.