Alustuseks - tänud Helenile meelde tuletamast mu postituste õiget arvu. Ju ma olin Fitlapi FBsse ilmunud “kaotasin kahe kuuga 16 kilo” stiilis postitustest alateadlikult nii löödud, et üritasin ennast nooremaks valetada :) sest jah, minu fitlapivanus tikub detsembri lõpuks aasta täis ja paar nädalat tagasi tundus juba õudsega, et saangi kaaluiibe kenasti nulli, et jõuluvana põlvel jalgu kiigutades uhkusega oma fitlapiaastat raporteerides öelda, et “sõin ja jõin seal minagi, kaalust alla ei võtnud kilogi”. Tõenäoliselt taadi põlvel Puškini parafraseerimiseni poleks jõudnudki, sest minu aastatagune algkaal oli säärekonti purustav 92 kilo ja sellist tsentnerit ükski taat põlvele istuma ei laseks.

Aga mis seal ikka. Kui minust pole kahe-nädalaga-50-kilo-alla materjali, siis äkki saan jo-jo-tamise maailmameistrivõistlustel auhinnalise koha? Sest just sinna ma reede õhtust saadik taas teel olin. Nimelt, nagu minu eelmisest raportist lugeda võis, olin komandeeringus supertubli. Närisin Poola galette kahe suupoolega ja tundsin end taas kaalulangetuskuningannana. Aga, “alas!”- nagu isevalitseljatele kombeks - “pole leiba, söögu torti”, tuli nädalat aega tublidust tähistada neljapäevaseks veninud patukaga. Või noh, mis patukaga, mida ma siin jälle ilustan. Vana hea söömasööstuga, nagu oleks külmkapp täis söödavaid vasteid Game of Thrones’idest ja Homelandidest ja see kõik tuleb kohe ära tarbida sest muidu niikuinii tuleb Putin ja maailmalõpp. Samas, väike paranemismärk ikkagi on. Neli päeva on hea tulemus. Tavaliselt kestavad mu söömasööstud eksponentsiaalselt kasvavate toidukogustega nädala-paar. Sel korral sain varem jaole. Ühtlasi tegin endale paar järeldust tulevikuks ja otsustasin et käsitlen oma esimest aastat Fitlapis kui kaalulangussherlocki detektiivitööd saamaks pihta omaenda arusaamatule keha/meele kombinatsioonile. Teadusliku eksperimendi esimesed tulemused:

1. Väike samm inimkonnale on suur samm sulle. Pärast mitmeid päevi kestnud ögimist on tagasi kavasse saada väga raske. Mõnikord on aga otsustavaks üksainus pisike samm. Üks väike “ei” kui keegi pakub kommi. Üks väike tee latte asemel. Üks väike toidu kaalumine enne sepikusse sukeldumist. Sel korral aitas mu tagasi pardale just üks selline väike samm.

2. Rusikareegel on ikkagi ja minu spontaanse hinge suureks ahastuseks - if you fail to plan, you plan to fail. Komandeeringu jooksul sain hakkama, aga ei arvestanud, et praktiliselt kohe järgmisel päeval pärast kodumaandumist ootas mind terve päev ringsõitu mikrobussis mööda eestimaad ja päev pärast seda veel 6 tundi loenguvormis tudengite ees võimlemist. Kui selliseid asju ei planeeri ja elad illusioonis, et piisab viiest päevast tublidusest ja pärast seda tulgu või rasvauputus, siis avastadki end peagi maanteäärses putkas moosipirukaid nosimas. Seda kõike toetab veel krüptilise nimega psühholoogiline nähtus “ego depletion”, mis tähendab seda, et kui oled oma tahtejõudu tükk aega järjest piitsutanud, siis mingi hetk viskab ta su sadulast maha ja kappab külmkappi jäätisekarpide vahele oma ärakulutatud energiat taastama.

Järgmine kord tuleb lisaks tubliduse planeerimisele vaadata varuks veel kaks päeva ja olla selleks valmis, et tubliduse tähistamisega mitte hoogu minna.

3. Kui oled kavast maas olnud, siis vaata tõele silma. Lubasin endale, et pärast neljale õgimispäevale järgnenud ühte kavas oldud päeva ei kuku ma end taas kohe kaaluma ja mõõtma, et siis pärast olematutest tulemustest leida taas põhjus dramaatiliselt kaevelda kuidas mitte miski kunagi ei mõju. Kui ikka õgisin neli päeva, siis õgisin ja ground zero’ni jõudmine võtab ka vähemalt neli päeva. Ja siis sellest ground zerost veel nädal aega - alles siis on mõtet mingeid tulemusi oodata. Suck it up, buttercup, nagu nad ütlevad.