Nii, Carmen, pealkiri muudetud! Kuna nüüdsest praktiseerin ja kultiveerin post-klõps-factum allavõtmisskeemi, siis leidsin su kommentaarist inspireerituna sobiva pealkirja.

Aitäh vanadele olijatele toetamast! Teie toetavad kommentaarid vajutavad klõpsulülitit alati tugevamini allapoole! Ühtlasi avastasin uue nime tagant ühe vana blogilemmiku. Hellõu, ütleks Adele selle peale!

Veel avastasin oma eelmisest postitusest typo mis läheb kohe lausa Freudian slip’i parimate palade alla - kasutasin enda mõõtmistulemustest kirjutades sõna “suurepärane“ asemel sõna “suudepärane”. See on naljakas, sest see on tõsi, sest just sealt suu-šahtist alla kallatava kraami tõttu ma end nii kenasti ära soojustanud olengi.

(panete tähele - ma olen muutnud sõnu endast rääkides? Ei ütle halvasti “paksu polstriga” vaid “kenasti soojustanud”; ning postituse alguses parandasin esmalt instinktiivselt kirjutatud “proovin praktiseerida” ebalevast kõneviisist kindlasse kõneviisi “praktiseerin”. Kui see tulemusi ei anna, siis hakkan holistiliseks laiff kõutšiks ja hakkan teistele sellise kõneviisi kasutamise õpetamise eest sellist pappi küsima, et lõpuks palkan endale eratreeneri ja isikliku orja kes toitu hammaste vahelt välja kisub - win:win situatsioon!)

Mida ma siis veel siin avastanud olen?

Klõpsujärgse elu praktiseerimiseks (kui just see  praegune eufooria ei ole tegelikult lihtsalt hormonaalne halastusehetk ovulatsiooni ja päevade vahepeal) olen otsustanud, et söömine on nüüdsest (vähemalt mõneks ajaks kuni suudan head kombed juurutada) naudingute listist lihtsalt maas. Kes ütles, et söömine peab olema oluline nauding? (No ju siis keegi ütles, kes pole anonüümne toiduaõltlane). Ma mõtlen praegu söömisest umbes samasuguse entusiasmiga kui oma poja mähkmete vahetamisest - see on vajalik toiming, mis tuleb ära teha ja sellele mitte liiga pikalt mõelda. Okei, kui ma selle nüüd siia kirja panin, siis kõlab see palju depressiivsemalt kui see reaalsuses on. Reaalsuses on viimase nelja päeva jooksul minu jaoks vabanenud terve hulk naudinguressurssi, mis otsib mujalt rakendust, kuna ei saa külmkapi ukse avamisega dopamiinaksu kätte. Näiteks olen vabatahtlikult jalutama läinud. Ennast sirutanud ja ringutanud. Kõrvarõngad kõrva pannud. Teoreetiliselt kunagi ähmases tulevikus endale kleidi ostmisest mõtisklenud poeakna juures. On see tänu strateegiamuutusele kaalulanguses, müütilise klõpsu ära käimisele või siis lihtsalt tänu ilusale ilmale, ei tea. Operaator Klõpsu seiklused jätkuvad.