Siit ta tuli, aastaarv, mis lõppeb kaheksaga ja mis loodetavasti saab selleks aastaks, mil ma igaveseks jätan hüvasti numbriga 8 minu kaalul.

Kirjutan, sest tahan jagada seda head tunnet, mis minus ootamatult on - ja kivistada sellega endale tulevikuks teadmine, et midagi on teisiti sel korral. Olen siin eelnevalt korduvalt maininud, et dieeditamises olen ma nagu vanaisa Piigo - ma arvasin siiani, et mul on kõik proovitud ja miski mind üllatada ei saa. Kuni ma kaks nädalat tagasi meeleheitehoos siia jõudsin ja nende näruse 14 päevaga 3,8 kilo alla võtsin. 

Ma vist ei olnud selleks valmis, see et Fitlap on nii efektiivne tabas mind nagu löök allapoole vööd. Või noh, pigem allapoole teadvust, sest selle aja jooksul mil ma olen näinud REAALSEID tulemusi on minu alateadvuses hakkanud vist settima päriselt lootust, et SEE ON VÕIMALIK. See pisike lootuseseeme on ajanud juured ammu kuivanud kõrbeliiva kus juba viimased mitu aastat vihises lootusetuse tuul ja kõrvetas käegalöömise päike. Ja tänasel uusaastaööl, kui laud oli lookas kõigest heast millesse Fitlapi-eelne mina oleks kaevunud tuhniku raevuga ja söönud kuni igalt poolt valutab ja tünnivitsad ragisevad, suutsin ma seda mitte teha. Jah, ma sõin palju, seda küll - oli pidusöök ja karbikestega lauda tulek oleks tundunud pehmelt öeldes kohatu ja karmilt öeldes lunaatiline. Aga - minu söömises ei olnud tavapärast kinnisideelisust (seda, mis sunnib ka keset vestlust sind tegema nägu et sa kuulad kuigi tegelikult on su radarisüsteemk sihikulukustus ainult laual oleval koogil), tooli-magnetismi (see jõud mis surub su tundideks liikumatult laua äärde sellal kui teised ruumis ringi liiguvad, nagu oleks sinu püha kogus kõik laual olev hävitada), ega minnalaskmist (see jõud, mis sunnib su kõigepealt ära sööma laualt kõik selle mida sa metsikult tahad, siis seejärel selle, mida sa keskmiselt tahad ja siis seejärel ka selle, mis isegi tavaliselt päeval ahvatlev ei tunduks ning kogu selle pidusöögi lõpetama kõige prostamate võisaiadega, teades sisimas, et käesolevale minnalaskmisele järgneb mitu nädalat samasugust sunduslikku õgimist). Ei olnud ühtegi eelpoolmainitud vana sõpra. Oli lihtsalt rikkalik pidusöök ja tunne, et ma olen osa teistest, normaalne inimene nagu teisedki, mitte oma kaaluprobleemi igaveses vangistuses isolatsioonimulli üksindusse surutud õgard.

Ja üks asi oli veel teisiti - tavaliselt kui mind ootab hommikul ees mingi režiim, siis mõtlen sellel hirmuga, aga seekord on see hoopis täis põnevat ootust, ootust proovida uusi retsepte, ootust timmida ostunimekirja, ootust nädala pärast uuesti kaalule astuda. Ja see on minu selle korra suurim pühadeime - kui see positiivne tunne päriselt säilib, siis ei saa ükski tulevane pidusöök olema hirmutav, seat tagasi sadulasse saada tundub võimalik.