Teate seda kohta filmis “Hukkunud alpinisti hotell” kui Mikk Mikiveri tegelane ütleb, et “mina tulin iseendale peale”? No vot mul oli täna selle ligilähedane kehaväline kogemus. Olen ennegi siin kurtnud ja nalja teinud nende kahe hääle üle, kes mu peas tihti võitlevad, üks väga intensiivselt ja oportunistlikult lühiajalise naudingu peale väljas ja teine tahab õnnelik olla mitte ainult nüüd ja kohe vaid ka homme ja kümne aasta pärast. Kui päris võitluseks läheb, siis üldjuhul võidab esimene. Täna juhtus nii, et leidsime Brüsselis ühe toreda söögikoha, täiesti uskumatult kõlava õnneliku juhusena leidsin sealt ka menüüst retsepti mis peaaegu-poolpiduselt-jeeli-jeeli meie programmi “lõhe kartulitorniga” retsepti alla läheks. Okei, kogustest pole aimugi ja olen surmkindel, et sõin rohkem kui ette nähtud. Samuti ei olnud lõhe juures kartulitorn vaid kartuli püree, aga silma ja maitse järgi hinnates tundus see olevat ilma piima ja võita, lihtsalt kartul sibulaga ära tambitud. See selleks - kuhu ma tahtsin jõuda, oli see, et peaaegu olin seisus kui võiks öelda, et kolm päeva Brüsselis olles ja kogu see aeg väljas süües õnnestus peaaegu programmis olla. Ja siis saabub hetk, kui me hakkame asju pakkima ja minu aju sihikulukustuse radarile satub Keskmise söömata burger. Ma ei tea kas kellelgi veel on nii, aga mina põen raskekujulist toiduäraviskamisetalumatust. No ma lihtsalt ei saa hakkama. Talumatus on muidugi eriti hull, kui keegi gluteeni või laktoosi tahab ära visata koos neid endas kandvate produktidega. No ja loomulikult kuhu see toit siis visata mujale kui mitte oma suhu. Ja nii ma korraga tundsin, kui see minu keha üle võttev Liba-Mina, kes endale toidujääke sisse kugistab end taas sisse logis. Ettekandja tahab poolikut burgerit ära viia, mina karjatan sõjatsooni-ema reaktsioonikiirusega, et “ta vast sööb veel edasi” kuigi ma tean, et järeltulija tegelikult ammu huvi kaotanuna teises ruumis mängib. Ja siis kui me minema hakkasime nägi see mõistuse pool minus, kuidas keha üle võtnud Liba-Mina perekonda liikvele utsitab, et jääda ise viimasena riidesse panema ja siis burger nagu muuseas valguskiirusel nahka panna. Mul on ennegi seda juhtunud, et ma ùllatunult kõrvalt vaatan oma keha märatsemist ja kogu mõistuse tehtud töö täielikult ära saboteerimist, aga seekord oli see ikka täitsa kehaväline kogemus. Ja siis korraga tundsin, et suudan selle burgeri endast eemale lükata ja sealt põgeneda. Ja seda kindlalt AINULT tänu programmile. Sest mitte ükski abstraktne suur idee alla võtmisest või tervislik olemisest poleks mind sel hetkel omaenda märatseva keha eest päästnud. Ainult tänu sellele, et mul oli programm silme ees ja ma olin terve nädalavahetuse võõras riigis juba praktiliselt hakkama saanud, jätsin ma selle burgeri kus seda ja teist ja andsin jalgadele valu, enne kui ümber mõtlen.