Oeh, kell pole veel seitse õhtulgi ja minul tuli selline söögisööst, et panin nahka kogu tänase päeva planeeritud toidu :-O

Huvitav ikka, kuidas need isude kõikumised käivad... Võibolla on mingi seos ka sellega, et hommikusöögiks sõin eilset pastat, mis lasteportsust üle jäi ja kuna see ei olnud enam täpselt kaalutud, siis vist pastat sai proportsionaalselt singist rohkem - ju siis läks tegelikult valkude-süsivesikute tasakaal paigast ära ja kõht varem tühjaks... ikka nii tühjaks, et ka hilisõhtuse piimakokteili varasemaks toomine ei aidanud. Mõtlesin siis, et teen õhtusöögi valmis, aga kuidagi sattus nii, et tortillapitsast jäi taaskord laste kogusest pool üle ja see oli täpselt minu portsu suurune kuid minu ports oli ju juba mul kõhus! Ja mingi hetk ma mõistsin, et terve õhtu seda ülejäänud portsu vaikselt pliidi peal suremas vaadata minu toiduainete tunnete suhtes väga tugevalt häälestatud empaatiavõime lihtsalt ei lase. Ja siis ma lõpetasin ta piinad ja panin ta nahka... 

Huvitaval kombel on terve päev olnud kurnav ning kell on vaevu seitse, aga mul on juba selline tunne, et kesköö on käes ja tahaks kulmude najal voodisse roomata. Noorim on ka täna.... STOP! Nii, sain sabast kinni. Hakkas juba vinguhaisu vaikselt tuppa tulema.... hea, et vingumisel sabast kinni sain. 

Kirjutan siis siia, mis ma tegelikult peaksin mõtlema, selle asemel, et igapäevapisiasjadeülevingumisega tegeleda

- kõik kolm last on terved ja toredad, lisaks sellele on nad huvitavad ja heatahtlikud isiksused (selle asemel, et vinguda, et Noorimal on arenguhüpe, mistõttu ta kräunub arusaamatutel põhjustel ja tahab istuda ainult kas süles või arvuti klaviatuuril... hmm, äkki on ta hoopis kass?)

- ma olen pooleteise kuu jooksul võtnud alla 7 kilo ja kui täna mingi häda on, siis ma saan alati vabavara süüa ja vett juua (selle asemel, et keskenduda sellele mul on tänane söök söödud ja küll tahaks seda, teist ja kolmandat)

- mul on tööalaselt nii positiivne periood, et kui keegi oleks seda mulle aasta tagasi öelnud, ei oleks ma seda uskunud (selle asemel, et appi kust ma lapsehoidja saan ja kuidas ma kogu selle tööalase logistika lastelogistikaga ja mehelogistikaga sünkrooni saaks)

- mu suurepärased lapsed mängivad praegu rahulikult piraate (selle asemel, et mõelda sellele, et koristasin terve päeva ja praeguseks on see taburettidest onn ja turvahällist laev juba anulleerinud kogu minu päevase pingutuse)

- ma armastan oma Härrat ja ta on maailma parim isa (selle asemel, et muretseda, et kuidas saaks nii, et tema oma asjad jõuaks tehtud ja mina enda omad ja selle kõige käigus me ei unustaks vahel ka lastele pai teha)

- me sõidame homme terve kambaga Rootsi Pipimaale ja see tuleb äge reis meile kõigile (selle asemel, et mõelda reisist kui kohutavast toidukarpidega žongleerimisest ja juustukuubikute kalkuleerimisest).

Kõik on hästi! (selle asemel, et muudkui muretseda ja muretseda ja muretseda)