Huh, huvitav asi on selle patutoidukorraga. Kuna minu eluviis ei ole 100% etteplaanitav ja see etteplaanimise maht mis ma viimase kuu ajaga Fitlapis läbinud olen on tõenäoliselt kokku rohkem kui ma kogu senise elu ette plaanisin, siis kui ma veel nädala sees suudan enam-vähem otsused teha hommikuste ja päevaste söökide osas, siis patutoidukord on täielik Jokker. Kunagi ei tea, mis hetkel ta võib pakist kaarte tõmmates kogemata välja sadada. Iga päev on üks olla-või-mitte-olla, süüa-või-mitte-süüa, surm-siin-või-siberis. Kuna ma hetkel olen veel sada korda etteennustamatumas olukorras (töösõidul Brüsselisse, asjaolude sunnil kõik kolm last kaasas minuga), siis patukas oli seekord tõeline ajugümnastika. Lootsin selle tegelikult jätta homsele, pühapäevale, kui on minu viimane päev siin ja ainus päev koos lastega ning Keskmisele sai räägitud "Maiasmoka aabitsa" saatel sellest, kuidas Belgia üks rahvusmagustoit on vahvlid. Ja kuna tema on Nutella-hull (jah, just nii hull nagu need prantslased täna uudistes), siis kui ta kuulis siinsetelt inimestelt, et vahvel ja Nutella on liigid, mida saab ristata ja selle tagajärjel tõuaretuse käigus Nutellavahvli tekitada, siis vaatasid tema suured silmad mind sellise inglipilguga, et patutoidukord sai pühapäevaks pandud. Aga kuna inglid ei salli pattu, tahtis saatus teisiti. Täna õhtuses kaoses, väljas süües, valikuvõimaluste puudumise tõttu ja lastele kaasa võetud kookide nende poolt järgijätmise tõttu, avastasin korraga end olukorrast kui patukas oligi vupsti mu kõhus ja isegi järelmaik suust kadunud. Oh seda pettumust. Patukas peaks olema ju selline Viiralti-Põrgu stiilis paheline aelemine oma kõige tumedamates naudinguihades, mitte kehvapoolse lõunapakkumise allaloputamine kuiva šokolaadikoogiga. Isegi jäätise jätsin peale panemata, kuigi pakuti!

Samas jälle on teisest küljest (juba hakkavadki Optimist ja Dokumentalist siin oma dispuuti jälle pidama!) tegelikult ju hea meel, et patukas orgiaks ei muutunud ja piirdus pihitoolis väikese varguse ülestunnistamisega, mitte Peetruse ees pärispatu kahetsemisega. Sest mida ma tegelikult tahan? Tahan kaalust alla võtta, heas vormis olla, lõpetada enda pärast häbenemine, piltide peale sattumise vältimine, end tädina tundmine ja lihtsalt olla õnnelik inimeme oma kehas. Mitte ei taha olla voodis külili nagu morsk ja tunda kuidas hetkeline dopamiinilaks kehast vaikselt hajub ja spliin end selle asemel sisse sätib.

Nii, et tegelikult läks hästi, et see patukas oli selline totter kõrvalehüpe, mitte suuremahuline afäär koos kellade, vilede ja armukesega!