Kuuekümnes postitus! Kaks kuud Fitlapiga!

Täna oli kaalumispäev ja patuka-päev. Mõlemaga oli nii, et tulemus ei olnud ideaalne, aga samas polnud ka otseselt kurvastav, seega selline tubli Harju keskmine. Tuletan tigedale perfektsionistile endas pidevalt meelde, et jätkusuutlik muutumine on aeglane ja sujuv, mitte kiirete hüpetega, mille tulemused kaovad nagu kevadine lumi. Niisiis ülevaade minu Harju keskmisest reedest:

Hommikune kaalumine. No tulemus oli küll mitte selline, mida mulle ütleb minu poolläbipaistev enesetunne, aga igal juhul oli läinud 290 grammi alla. Nädala kohta pole palju, aga ikkagi liikumine õiges suunas. Ma arvan, et see on märk sellest, et kui ma tahan kaalulangust tempokalt jätkata pean hakkama varsti uuesti ka liikumisele keskenduma. Jõutrenni veel tegema ei hakka, sest mul kasvavad lihased kiiresti ja see alati viskab mu reelt maha kui kaalunumbrit tõusmas näen, aga 10 000 sammu päevanormi võiks nüüd lähiajal taastada küll. 

Patukas oli siis selline, et olime külas, alguses sõin rahulikult ja tõstsin ette põhiliselt salatit ning muid asju ainult mekkisin. Mingist hetkest hakkas aga käsi juba iseseisvalt suu ja taldriku vahet edasi-tagasi sörkima ning oht üle süüa peksis punasesse. Samas positiivne on see - ja jätkuvalt imeline - et päris vigaseks ennast ei söönud. Mingi hetk tajusin täiskõhutunde ära ja enam näiteks jogurtikooki ette ei tõstnud, vaid ainult maitsesin. Ma arvan, et see on seotud sellega, et ma olen “in for a long haul”, ja minnalaskmismeeleolud ei pääse tagauksest sisse. Seega ikkagi kokkuvõttes positiivne. Ja mis eriti tore: ma ei tajunud seekord enam seda halvavat sotsiaalset isolatsiooni, mida tavaliselt. Kuna seltskond kellega istusime oli paarikümne aasta tagune gäng, siis kõik need teismeea kompleksid oma sportlike ja ilusate lähikondlaste suhtes oleks võinud vabalt pinnale ujuda. Eriti kuna üks neist kaebas, kuidas ta peab sööma ükskõik mida, milles vähegi kaloreid, sest kaal kukub kogu aeg (kaebaja tavaline kehakuju on muidugi selline Barbie-nuku kaksikõe oma) ja no see konkreetne isend on mulle komplekse tekitanud juba sellest ajast kui ma - tagantjärele vaadates - tegelikult ise veel suht okei kaalus olin. Imestan siiani selle üle kui hästi ma end seekord tundsin. Tänu Fitlapile. Ei piinavat enesepiitsutamist, kramplikku kõhu sees hoidmist, sisemonolooge sel teemal mida laualt võtta ja mida mitte ega ka sihikulukustust laual olevale koogile. Lihtsalt istusin, ajasin juttu nagu normaalne inimene ja tundsin, et mu elul pole häda midagi.

Tõesti, ei ole. Ja sellest nädalast alates siis lausa peaaegu kolmsada grammi vähem häda midagi. Kolmsada grammi tundub ehk vähe, aga tegelikult on see ju poolteist pakki võid!

 

P.S. Üks asi veel - tundub, et mul on ka õnnestunud patukas “contain”-ida. Ehk siis kui läbi, siis läbi. Mingit isu söömaorgiat kodus edasi jätkata ei ole. Tahaks ainult vett.