Täpselt aasta tagasi istusin juba kolmandat päeva järjest sünnitusmajas esilekutsumise kokteile juues palatis, sees kõhe tunne nagu enne sünnitamist ikka. Kaal jõudis vist ka kolmekohalise numbri ära näidata, enne kui pea ööpäevapikkuse tralli järel Noorim minu kehast välja lõigati. Niiiii palju on toimunud vahepealse aastaga, nii palju vett merre voolanud, et mälestustekaldad ajavad praegu üle nagu New Orleansi tamm. Iga kord kui mõtled, et oled elule pihta saanud, teeb see sellise pirueti, et hoia aga hammastega kinni. Nii ka see aasta mis on möödunud minu kolmandast edukast pooldumisest. Hetkel mõtlen, et huvitav kus ma omadega oleks praegu, kui ei oleks Fitlapi? Kahe vabakutselisena töötava täiskasvanu, ühe algkoolilapse, ühe lasteaialapse ja ühe beebi sotsiaalmajanduslik jalajälg on päris suur ning elu on väga tihe ja tasapaks. Kõige selles sees peab suutma aga hallitama läinud varssellerid köögi tööpinnale kogunenud kuivainetekarpide vahelt ära visata märgata ning tihedamatel perioodidel ka pesumasinas hallitama läinud pesu uuesti pesema panna (huh, õnneks see viimane on kunstiline liialdus - nii hulluks ei ole veel asi läinud... aga keskmiselt käib mul üks pesumasinatäis ikka kaks-kolm korda läbi, sest õhtuses mustlaslaagri magamasuunamise deliiriumis ununeb pesu kuivama panna päris tihti). Kui ma meenutan Fitlapi eelset aega, lisandub sellele kõigele vaevaline poes ringi tuiamine, mõttetute asjade ja toitude kokku ostmine, enda tuimestamine hilisöiste somnambuliimia hoogudega (see on see haigus kui keset ööd sööma kukud:) ja lõputu muretsemine ning guugeldamine, et mis siis ikkagi võiks mind päästa järjekordsel enesepiinamiseeksperimendil võtmaks alla. Meenutan kõike seda ja tunnen tänulikkust. Isegi kui mul praegu liigub kaal allapoole kanepit suitsetanud viinamäeteo kiirusel, siis ikkagi olen tänulik. Isegi kui see kaal peaks täiesti seisma jääma, nädalateks, siis ikkagi oleksin tänulik. Sest see, mis ma enne loetlesin on juba iseenesest väärt oma elu igapäevase osana hoidmist, ka siis kui sellega otseselt kaal ei langeks.

Natuke tänasest päevast ka - no lühidalt, see läks karujaani. Söömise arvestuse koha pealt. Nimelt kiskus juba hommik segaseks klaaskuuli vaatamiseks, sest ühegi söögikorra kõiki osiseid komandeeringujärgses külmkapis ei leidnud. Kompunnisin ja asendasin, mingid asjad jäid pärastiseks. Ühel hetkel otsustasin, et teen ühe smuuti, kuhu panen sisse ka need eelnevate toitude päeva jooksul kasutama osised. Mõeldud-mõeldud. Tegin smuuti valmis, rüüpasin sellest kaks kolm head sõõmu ja siis näitas Noorim mu süles äkiliselt sirge käega tulevikku nagu Lenin ning virutas smuutiklaasi maha. Blenderisse jäänud osa jõin ära ja sellest alates olin täielikult rongist maas, et mis kogused siis täna tarbitud on ja mida veel tarbida tuleb. 

Õnneks on see segane päev nüüd läbi. Ees ootab veel palju segaseid päevi - Noorima sünnipäeva tähistamine oma perega, EW100 päev kahe erineva külaskäiguga, Noorima sünnipäeva tähistamine maal ja siis koolivaheaeg maal, seal sees ka ühepäevane Soome-komandeering... toitude planeerimise õudusunenägu, ühesõnaga. Ees ootab veel terve segane elu selles saja-aastases vabariigis ja ma ausõna tahan, et just nii segane see kõik olekski. Küll ma selle segase elu toiduplaneerimise ka ajapikku käppa saan!