Komandeering. Võõras koht, tagasi tööelus, beebiga ühises mullis elamise uduroosa kardina eest langemise magusvalus tunne, mis on alati segatud kahetsusega, et miks ma siis seda titaga kodus olemise aega niimoodi nautida ei osanud, nagu ma ette kujutasin end nautimas? Lõpuks läheb ikka alati nii nagu kingsepp Johannes Õnne 13s targasti ütles: “alati on igal pool parem kui kusagil mujal”.

Siin ma siis istun, öösel, kaugel kodust ja pumpan. Hinges on siiski kurbus. Huvitav, kuidas on inimene ikka nii ehitatud, et kui parasjagu on käsil magamata ööd või hambajäljed nibus või kaal ei lange, siis mõtled muudkui lapse rinnast võõrutamisest, aga sel hetkel kui asi käes, siis ainus mis tahaks on sooja beebit oma kaissu kummise pumbaotsiku asemel?

Täna hommikul kodust minema hiilida püüdes tundus lausa, et mutukas tajus, et ma teda alt vedama hakkan ning sõi eriti isukalt. Vaatasin teda söömas ja mõtlesin, et see on viimane kord mu elus kui ma saan osa sellisest ühtepidi pühalikust ema ja lapse sideme osadusest ja teistpidi kummalisest laktaasiproduktsiooni mehhanismist (no kuigi ma tean, et see on kõige loomulikum asi maailmas, siis ikkagi on sellele mõtlema hakates see üliimelik, et mu rindadest piima tuleb... umbes nagu siis kui mingit suvalist sõna peas piisavalt kaua korrutad ja see kaotab oma tähenduse muutudes mingiks häälikute kogumiks - selleks mis ta päriselt on, mitte oma tähistatavaks... ojaa, Roman Jakobson oleks uhke mu öiste pumbajaama-targutuste üle).

Nukker on ikkagi.

Rääkimata sellest, et tekkima hakkav piimapais teeb valu ja on kerged palavikuvärinad. Samas positiivne - võin rahulikult rohtu võtta ilma, et peaks infolehe pealt otsima kas see on rasedatele ja imetajatele lubatud.

Et pealevajuvat spliini tõrjuda, keskendun veel positiivsele: imetamise lõpetamine tähendab seda, et nüüdsest kuulub mu keha jälle ainult mulle. Ma ei pea enam muretsema mida kogu see aspartaam, maltodekstiin, polüglütserool polükinoleaat ja koostöös Ott Kiivikasega välja töötatud atsesulfaam-K-sukraloos võivad teha ühele pisikesele puhtale organismile kelle ma siia ilma saasteainetega kokku puutuma olen tekitanud. See on nüüd jälle ainult minu hinge tempel ja minu templielevant mis seda aseainete hulka oma neerudes ja maksas filtreerima peab. Aga ühte ma luban - kui soovkaal käes ja säilitajaks hakkan, siis kadugu need mu laualt! Siis hakkan puhtaks kui beebi ja söön ainult vabapidamisel õnnelike lehmade sõnnikuga väetatud päikesekuivatatud kalet.

PS: Karolin, suur tänu eelmiste kommentaaride eest! Proovin seda kirjutamise meetodit kindlasti peagi.