Oeh, selle pean kohe kindlasti kirja panema, et ma seda ei unustaks. Eilne patukas... brrrrrrrrr. FB grupis küsis keegi kas teistel on ka tekkinud post-patuka-põhjakaotused. Tõesti, huvitav, et selleks ajaks kui ma sellest lugesin, olin ka mina märganud, et patukate ajal hakkab kõht valutama ja mulisema ja toimub kibekiire põhjakaotus aga olin seda pidanud paaril korral juhuslikuks ja paaril korral küll patukaga seostanud, aga arvanud, et tegemist on minu individuaalse eripära(ku)ga (vabandust kõigile pieteeditundelistele, ei suutnud sellis ropu nalja võimalust mööda lasta!). Kui ma FB grupist teema avastasin, oli see küll suur ahhaa!-hetk, kuid siiski ei olnud ma valmis selleks mis toimus eile öösel. Õõõõh! Napalm ja närvigaasirünnak minu kõhus! Paisusin nagu Ripley enne kui Alien temast väljub! Kõht möirgas, ime et lapsed selle peale üles ei ärganud. Veetsin pool ööd üksinda seal kus kuningaski üksi käib, aga ilmaasjata. Vaevlesin kuni hommikul kella viieni, kuni lõpuks uni halastas ja korraks silmad sulges. Needsamad silmad, mille lapsed hetk hiljem avasid...oeh. See laupäev oli üks pikk unine ringituiutamine. Ja kõht on ikka veel imelik.

Kahjuks ei olnud see mitte ainult üks unine ringituiamine, vaid tekkis ka kerge fitlappamine. Päris täiega lappama ei läinud, aga tundsin päeva jooksul, et tekkis kerge motivatsioonilangus. Ja vaikselt hakkas lausa kerge BLT’s tekkima (bites, licks and tastes) - ehk siis programmivälise näksimise elektronmikroskoobi all tuvastatavates kogustes, sest "need ju ei loe". Ma arvan, et see oli kombinatsioon alla surutud pettumusest, et olin ainult 290 grammi alla võtnud kuigi käisin nädal aega ilusti nööri mööda ning füüsilisest ebamugavustundest mis äratas minus vahepeal hiberneerunud emotsioonaalse sööja. Oh, ja muidugi ka see, et laps tegi pähklite ja rosinate koti lahti ja pani selle laua peale (olen alates Fitlapi algusest snäkkide laua peal kausis hoidmisest loobunud, parem on kui nad on silma alt ära ja vaid kaalumise hetkel välja võetakse). Oh, ja muidugi ka see, et pere tahtis välja sööma minna üle pika aja. Sõin ilusti oma programmijärgse söögi kodus ära ja olin veendunud, et pean vastu, aga see uus pita-falafeli koht lõi mul jalad alt sest ma ei olnud valmis veel oma kõige lemmikuma toiduga kohtuma. Nii, et kuigi ma ise ei tellinud, panin nahka laste falafelid ja kõvasti vabavara salatit peale ning arvestasin selle mitte päris punaseks vaid selliseks roosaks toidukorraks. Õhtul süüa tehes kui ma aru sain kui vähe sööki veel tänaseks programmijärgselt on süüa jäänud tabas mind vana tuttav - tükk aega küll olin suutnud teda eemal hoida - enesehaletsus. Õigemini tabas see sellel hetkel kui ma avasin külmkapi ja seal riiulitäit aspartaami ja muud jama Coke Zero’de, Profeel kohupiimade ja Luxus batoonide näol nägin. Korraks varises kokku kogu mu Fitlapikuningriik kus ma eduka kaalulangetajana rekordeid raban ning keset kööki seisis seesama hale kuju, kellel kunagi kaalulangetamine ei õnnestu ning kelle külmkapp on alati mingit veidrat kraami täis, sest alati on tal parasjagu mingi järjekordne uus dieet käsil. Oeh, esimene korralik tagasilöök kahe kuu jooksul. Tegelikult ma ei söö ju neid tulnukatoite iga päev, suurem osa ajast söön täiesti tavalist toitu, lihtsalt hetkel oli külmkapp seda täis varutud seoses E-K kestva väljasõidu ja mobiilse söömise vajadusega.

Okei, enam ei hala. Pean lihtsalt väga tähelepanelik olema, sest vana sõber Enesehaletsus on läheduses ning ei tohi hetkekski valvsust kaotada, muidu logib kohe sisse! 

Saagu see endast välja kirjutatud ja astutagu edasi mööda rahulikku rada. Ratsionaalse mõtlemisega peaks ju saama emotsioonidel sabast kinni? Eriti kui ühel pool on "aaaaaahhhh, mul ükskõik, ma kunagi niikuinii ei võta alla, las ma siis vähemalt SÖÖÖÖÖÖN" ja teisel pool on "isegi 300 grammi nädalas on allavõtt ja isegi sellise teosammuga oleks ikkagi aasta tulemuseks 14,4 kilo, mis viiks mu kümne aasta tagusesse kaalu".