Tänane päev oli taas nagu Super-Mario takistusrada, kus iga järgmine hetk toob uue ahvatluse, uue dilemma, uued arvutused toidudeebeti ja -kreediti osas, et ikka programmis püsida.

Maal külas ööbides käisin oma karbikestega ja telefoniga ringi nagu Tupperware müügimees ja nosisin sealt seest pidevalt midagi. Ühisest pudrupotist portsu võtmisest lihtsalt viisakuse pärast ära öelda ei sobinud, seega pärast peremehe pühalikke tõotusi, et ta kogu suure pudrupoti peale ainult neli teelusikat suhkrut pani, tegin südame kõvaks ja püüdsin selle poolpiduselt programmiga sobitada. Potitäis oli tõesti nii suur, et selle suhkru võis seal sees pigem homöopaatiliseks koguseks lugeda. Siis päästis järgmise toidukorra õnneks eelmisest päevast järgi jäänud lõhe riisiga millelt mee ma õhtuseks külaskäiguks latte peale broneerisin, et mitte täitsa kuivale jääda. Nagu tõeline söögiraamatupidaja asusin kohe ka lõhesuppi ette valmistama, samal ajal vabavara pealejooksu pidevana hoides, et õelapse sünnipäevalaua krõpsude ahvatlust jooksvalt madalamaks timmida. Kui raamatupidamises on rahavood, siis mul olid vabavaravood. 

Siis saabus kardetud tordiaeg, mis aga osutus Super-Mariole täitsa ülehüpatavaks platvormiks, sest polnud liiga magus ja oli tehtud ricotta ja murelitega, seega paar lusikatäit võtsin, aga üldiselt passisin.

Järgmine külaskäik oli juba tõeline ad hoc söögisimultaan, kus iga uue vastase suhtes püüdsin uue strateegia leiutada. Ebaviisakuse küsimus oli kogu aeg õhus - kuidas viisakaks jäädes siiski mitte programmist kõrvale kalduda? Õnneks oli mul vabanduseks tagataskus “me tulime just sünnipäevalt” mis kohe mõistvate noogutuste saatel vastu võeti. Ju siis on iga inimese sünnipäevalkäimise domineeriv kogemus ülesöömine, et mu alatu vale nii kergesti läbi läks. 

Nokkisin siis põhitoidu juppidest ja salatitest kokku mingi enam-vähem programmijärgse toidukorra. Õhtu lõppedes halastas mulle ka Dionysos või siis hoopis karistas kõigi nende aastate eest, mis ma tema altari olen kuivana hoidnud, sest laule toodud apertiiv-hõrgutised, mis tavaliselt on see viimane õlekõrs mis minu tahtejõukaamli selja murrab, olid seekord täiesti ebaahvatlevad. Veini ma ei joo, lauale pandud juustuvalikus polnud ühtegi mu lemmikjuustu ning kook oli see ainus koogisort maailmas, mis minus mitte ühtegi emotsiooni ei tekita - Tosca kook. Minu jaoks ei ole raske loobuda hipsterlinnaosa käsitööseebi välimusega ja suhkrustatud liivakivi maitsega koogist ja õnneks oli täna see minu lõpukoll, viimane vaenlane kellega tuli rida pista. Pärast kõiki neid võite ei olnud isegi tavapärane järelnoppimine ja jääginäksimine enam teemaks. Panin enda sees tänase päeva sõögikordade mapi kinni, pistsin selle edukate päevade kartoteeki ja läbi see tänane väljakutse oligi.