Kummaline, kuidas mingid maitsed meie reptiilses ajuosas kinnistuvad kindlate mälestuste külge ja end täiesti ootamatutel hetkedel mälestusteekraanil tööle panevad vana kinoprojektori ragina saatel, mis oleviku söögikorra sassi lööb. Kunagi ennemuistsel ajal, kui ma kaalusin vähem kui see soovkaal mida ma hetkel taga ajan, kuid siiski olin veendunud, et mul on hädasti vaja alla võtta, armastasin ma väga kodujuustu. Või noh, see oli selline love-hate suhe, sest kusagilt olin aru saanud, et see on tervislik ja ühtlasi oli see nii odav, et minu tudengitasku kannatas kõhtutäitvates kogustes soetada, aga ega ta mulle otse pakist söömise tungi mitte kuidagi ei tekitanud küll. Tol ammusel ajal oli poes veel müüa päris kodujuustu, sellist kuiva ja teralist, mitte sellist nagu tänapäeval, millele on lisatud kas paremal juhul hapukoort või jogurtit või halvemal juhul rõõska koort. Seda teralist sai siis sisse kühveldatud igas vormis. Vormis ka sõna otseses mõttes, sest avastasin, et need terakesed käitusid ahjus mingil kuumusel nagu tavaline juust, sulades pehmeks ja siis ma ostsin tihti külmutatud köögivilja, segasin kodujuustuga ja panin ahjuvormi. Ja sõin seda silosegust piimatoodet tonnide kaupa. See maitses nagu Nälg. Aga - tol ajal oli ju vaja väga alla võtta. Kui ma praegu vaatan seda kuuma tšikki, kes ma siis olin, tahaks ma talle paar krõbedat sõna öelda, sellist mõnusat krõbedat, nagu ahjus küpsenud juust, et ta saaks aru, et tal ei olnud tol ajal midagi viga ja kui ta oleks selle pullimise ära lõpetanud, poleks ta ehk pannud algust järgmised 15 aastat kestnud kompulsiivsele söömiskäitumisele. 

Kogu see mälestuste tulv lahvatas minu pähe tänase hommikusöögi ajal. Tegin tatrahelbeid kodujuustu ja hapukoorega ning panin tomateid juurde. Tatrahelbed olid mu laual oma hinna tõttu tudengiajal ka üsna sagedasti. Ja korraga sain ma aru, et midagi on selles kombinatsioonis tuttavat. See maitses nagu Nälg. See maitses nagu heiastus mingist ammusest ajast, kui kõhukorin saatis mind kõikjal ja selle heli tugevus tundus olevat mulle oma allavõtmise edukuse mõõt. 

Brrrrrrrrrrrrr. Õnneks on olemas Fitlap ja õnneks olen ma praeguseks leidnud menüüst juba piisavalt palju toite mille söömise järel on mõnus täiskõhutunne mis kestab pikalt ning mis samas täidavad ka söömise nautimist ootava suu vajadused, nii et ei pea ütlema "kõht sai täis, aga hing jäi tühjaks".

Aga jah, tatrahelbed, kodujuust ja tomat enam minu lauale ei tule. Ei taha neid vanu mälestusi enda Heasse Uude Ilma kaasa võtta.