Tänane päev möödus nagu eeskujuliku allavõtja muster-etalonpäev laboritingimustes ja vaakumis. Tundsin, et võiksin elada klaasseinaga kodumulaažis ja minu päevaseid eluviise käiksid studeerimas noored bioloogid, kellele Turovski sumedal häälel seletaks: “niimoodi elab meil isend liigist homo sapiens sapiens. Konkreetne isend on asunud oma elustiili muutma, kuna tema kehasse ladestunud rasvade hulk hakkas mõjutama tema tervist ning sotsiaalset võimekust ja vastasel juhul oleks isend oma liigi asurkonnas jäänud ülejäänud populatsioonist eraldi ning hukkunud. Õnneks valis ta kõige mõistlikuma viisi kaalu alandada - jumala eest, mitte selles liigis levinud enesehävitajalikku yo-yo meetodit kasutades, mille puhul nagu tuhanded lemmingud tormavad kaljuserva suunas, asuvad inimliigi isendid end näljutama ja muid lollusi tegema. Ei, sugugi mitte. See konkreetne vaatluse all olev näidisisend valis hoopis stabiilse kaalulangetamistempo kombinatsioonis üsna täpse ette planeerimise ja samas mõningase mänguvabadusega. Hetkel lamab isend oma pesas, ja tema rahuloluseisundit võib nimetada kaalulangetajate puhul harvaesinevaks seisuniks “õnnejunnis olema”, ladina keeles felicitas faecibus exturbandis opitulatur.”

Jah, sest kuidas muidu kirjeldada päeva, mis algab kaalumisega ja nädalaga on langenud 600 grammi (muidugi tahaks kiirustav mina jätkata kilo nädalas mäesuusatempot allapoole, aga mõistus ütleb, et see just ongi eeskujuliku ja jätkusuutliku kaalulanguse musternumber), siis kõhtutäitva hommikusöögiga, sest Inimene on teades seda, et ette nähtud muna ja peekon kõhtu ära ei täida, visanud peekonist jäänud rasva sisse kiirelt pruunistuma pannitäie tomatit ja zucchinit, mis kõhu mitmeks tunniks ära täidab. Sellele järgneb avokaadosmuuti lõunaks ja siis õhtusõögiks suur programmijärgne kombineerimiskavalus, mis võimaldab korraga nii külalisi vastu võtta kui ka ise ilma laua ääres nälgimata süüa ja nautida. Oi kui rahul ma endaga olin!

Üks kavalustest mis aitas mul päeva õhtusse saada ja on seda teinud mitmel eelmiselgi päeval on hilisõhtuse söögi lõunaajale liigutamine, sest siis on hommikusöögist veel kõht täis ja samas ei pea õhtul kui on palju sotsiaalseid kohustusi ainult linnupettega piirduma.

Külaliste tulles kombineerisin nii, et sain isegi enda Fitlapi-eelse aja lemmikmagustoitu süüa täiesti patuvabalt. See magustoit on ahjupuuviljad jäätisega. Mis ma siis tegin? Võtsin nii lõuna- kui õhtusöögiportsuks sama roa. See oli kitsejuustusalat. Külalistele katsin laua erinevatest juustudest-vorstidest, mille sees oli muude asjade hulgas ka välja kaalutud tükkideks lõigatud kitsejuust ja veisesink. Kuna tükkide kaalu teadsin, sain süüa teistega koos juttu ajades ja samas sisimas kalkuleerides, millal ette nähtud ports täis sai. 

Mõlema roa osaks olnud puuviljad aga tegin magustoiduks. See käib nii: paned virsiku, ploomi, õuna ja pirni tükid ahjuplaadile, peale kaneeli ja ahju küpsema. Kuni küpsevad teed sügavkülmutatud banaanist jäätise (st. blenderdad ta jäätise konsistentsi). Kui puuviljad ahjus mõnusalt lödiks on küpsenud, serveerid neid külma banaanimassiga. Aaaaah! Kuigi “õnnelik kaalulangetaja” on oksümooron, siis just sellena ennast ma praegu tunnan.